Mart Helme: poliitkorrektsed tabud pole Eesti huvides

Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Valimiskogus presidendikandidaadiks pürgiv Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees Mart Helme leiab, et Eesti ja Euroopa tulevikust rääkides tuleks lahti öelda liigsest poliitkorrektsusest ning nimetada asju õigete nimedega.

EKRE-st räägitakse Eesti poliitköögis söögi alla ja söögi peale. Mõned kiidavad, paljud laidavad. Mart Helme, palun kirjeldage lühidalt, mis asi on EKRE teie enda silmis.

Me oleme rahvuslik ja konservatiivne erakond, kelle peamine eesmärk on Eesti suveräänsuse hoidmine ja tagasitoomine. Meie arvates on Eesti praeguseks vabatahtlikult liiga palju suveräänsust käest ära andnud.

Ka paneb meid muretsema see, et meie rahvuslikust majandusest pole enam suurt midagi järele jäänud – selle asemel on peaasjalikult allhanked.

Samuti peame suureks probleemiks maaelu kokkutõmbumist, sest maaelust sõltub rahvuslik kultuur. Ei maksa endale illusioone teha: linnad on suuresti identiteedi kaotamise kohad. Me tahaks, et maailm oleks mitmekesine, sest mitmekesisus rikastab. Jõuliselt ja teadlikult kaitstud eesti keel ning eesti rahvus võiks olla osa sellest mitmekesisusest.

EKRE konservatiivsus ei tähenda seda, et me oleme arengu ja uuenduste vastu. Aga me ei poolda katse- ja eksitusmeetodit. Pooldame evolutsiooni, mitte revolutsiooni. Me ei pea õigeks sellist käitumist, nagu rakendati kooseluseaduse puhul, kus rahvale lajatati lagipähe, et te kõik peate vastu vaidlemata sellega nõus olema. Ei pea. Eesti rahvas ei ole seltskond sallimatuid idioote, nagu mõni meie praegune juhtiv poliitik on mõista andnud. Rahvas tahab rahulikult oma sammu pidada ja loogiliselt juureldes jõuda valikuteni, millega ta on nõus ja millega mitte.

Hindame neid, kes tunnevad uhkust eestlaseks olemise üle, mitte ei püüa end igal võimalikul juhul näidata mingi laialivalguva kosmopoliidina. Meile taotakse pidevalt pähe, et peame end eurooplaseks pidama. Aga mina ei ole eurooplane, nii nagu ma ei olnud ka Nõukogude Liidu kodanik. Mina olen eestlane.

Olete osanud koos oma poja ja veel paari mõttekaaslasega Eesti poliitikas esile tõusmiseks käituda väga nutikalt. Kui mõni teine on piltlikult öeldes läinud panka ja võtnud, hambad ristis, suure laenu saamaks pilkupüüdvat kleiti, millega end taas parketikõlblikuks tantsida, siis samal ajal olete teie häbenemata käinud kaltsukas ja noppinud sealt Villu Reiljanist ning Edgar Savisaarest maha jäänud auklikud, kuid siiski kantavad kostüümid. Nii sai omal ajal pigem vasakpoolseks kolhoosiesimeeste parteiks peetud Rahvaliidu riismetest paremkonservatiivne erakond. Hääbuvalt Savisaarelt olete aga võtnud retoorika, mis seisneb kõigile teistele vastandumises ja niinimetatud peavoolumeedia süüdistamises. Üpris kulutõhus projekt, eksole.

Tegelikult on selles eduloos oluliselt vähem poliittehnoloogiat, kui kahtlustatakse, ja oluliselt rohkem jalgsi tööd. EKRE juhtfiguurid – sugugi mitte ainult mina ja mu poeg, vaid ka paljud teised – on Eesti korduvalt risti ja põiki läbi sõitnud ning inimestega vahetu kontakti loonud. Kui keegi kuskilt Võrust või Valgast annab märku, et ta tahaks meiega liituda, kuid soovib kindluse mõttes meiega enne mõtteid vahetada, siis pole küsimustki: me sõidame tema juurde kohale ja räägime.

Üpris tihti oleme pidanud kummutama sellesama peavoolumeedia loodud kujutelma, mille kohaselt me oleme mingid ksenofoobid, kes tahavad Eestist teha väikest Põhja-Koread. Ei taha! Muide, ma olen üks väheseid eestlasi, kes on Põhja-Koreas käinud ja seal ühe vahisõduri käe läbi peaaegu elu kaotanud. Mul pole mõtteski, et Eesti võiks kunagi sarnaneda sellega, mida ma seal nägin.

Mis puudutab EKRE pärinemist Rahvaliidust, siis mõni oponent on meid tõepoolest proovinud selle fakti abil sõimata. Tegelikult on see mõttetu tegevus, sest me ei häbene oma ajalugu. Need karjeristid ja oportunistid, kes raskete aegade saabudes Rahvaliidust jalga lasid, läksid ju peamiselt sotside ridadesse, mõni ka Reformierakonda ja Keskerakonda. Seal võeti nad avasüli vastu. Nüüd nad siis istuvad seal ja teevad nägu, nagu neil poleks kunagi Rahvaliiduga seost olnud.

Aga need, kes Rahvaliidule ja hiljem EKRE-le lojaalseks jäid, moodustavad Eesti maaelu tugisamba. Ja mis puudutab kolhoosiesimehi, siis pean väga vääraks nende halvustamist või demoniseerimist. Olin Vene ajal ka ise mõnda aega maamees ja kasvatasin igasuguseid pudulojuseid. Suhtlesin toona kolhoosiesimeestega üsna tihedalt ning nägin, kui pühendunud paljud neist olid oma majandile ja oma inimestele. Loomulikult oli ka nende hulgas kaabakaid, aga millises valdkonnas neid poleks.

Vahet pole, kas see on olnud teie enda teadlik võte või isetahtsi tekkinud olukord, aga fakt jääb faktiks: teised erakonnad vastanduvad teile ega taha koostööd teha. Kui täna toimuksid riigikogu valimised ja te need võidaksite, siis kelle poole te esimesena koalitsioonikõnelusteks pöörduksite?

See sõltub sellest, mida keegi on enne valimisi deklareerinud.

Ei, ei. Ma mõtlen praegust seisu. Kui praegu toimuksid valimised ja erakondade seisukohad oleksid just sellised, nagu nad praegu on.

Siin on väga palju muutujaid. Meenutagem kasvõi seda, kuidas eelmiste valimiste eel deklareeriti väga selgelt, et Keskerakonnaga koalitsiooni ei minda. Nüüd aga on väga suur tõenäosus, et sügisel tekib kõigest hoolimata Reformierakonna ja Keskerakonna koalitsioon. Seda küll põhjendatakse väitega, et Edgar Savisaarel ei ole enam mõjuvõimu, kuid see on puhtalt oma näo päästmine.

Mida te teate? Miks see koalitsioon peaks sündima?

See oleks loogiline mitmel poliittehnoloogilisel põhjusel. Esiteks avaneb nii võimalus Isamaa ja Res Publica Liit lõplikult Eesti poliitikast kaotada. Teiseks anda sotsiaaldemokraatidele võimalus natuke oma ridu korrastada. Kolmandaks määrida tuntumatele keskerakondlastele koos valitsusvastutusega kaela hulk ebameeldivusi ja neid seeläbi järgmisteks valimisteks nõrgestada.

See on lühidalt öeldud. Eks siin tulene hulk põhjusi ka personaaliast. Eesti lihtsalt on nii väike, et siin mängivad inimeste omavahelised suhted ebaproportsionaalselt suurt rolli.

Tuleme tagasi EKRE võimaluste juurde. Kui teil avaneks võimalus peaministriks hakata, kellele teie teeksite koostööpakkumise?

Me tahaks teha maailmavaatelist koalitsiooni. Seega peaksime idee poolest kõigepealt vaatama IRL-i poole, sest nime poolest on nemadki end positsioneerinud kui rahvuslik-konservatiivne erakond. Aga no ma ei tea... Mina küll ei näe neis erilist konservatiivsust või rahvuslikkust. Sama kehtib Vabaerakonna kohta.

Sotsid on meile täielik vastand.

Ka keskerakondlased on pigem vasakliberaalid, mis meile hästi ei sobi. Aga peamine on see, et ma ei suuda end ette kujutada samas koalitsioonis nende Vene saadikutega eesotsas Yana Toomiga. Minu isikliku arvamuse kohaselt esindavad need inimesed kõike muud kui Eesti riigi ja rahva huve.

Reformerid on ennekõike oportunistid ja seetõttu oleks ehk nendega võimalik mingil määral kokku leppida. Samas ei saa ma märkimata jätta, et Taavi Rõivas ja veel mõni reformikas on end meie silmis nurka mänginud, korrutades pidevalt, millised hirmsad inimesed seal EKRE-s tegutsevad.

Aga noh, persoonid muutuvad ja muutuvad ka läbirääkimiste positsioonid. Ja kui mõelda juba 2019. aasta riigikogu valimiste peale, siis ma ei välistaks, et selleks ajaks on veel mõni uus arvestatav jõud. Näiteks Indrek Tarand räägib mingist erakonnast, ilmselt mõtleb üles korjata rohelised, kellel on praegu umbes kolmeprotsendiline toetus. Aga paar aastat tagasi olime ka meie kolme protsendi peal, mis tõestab, et uute liidrite ja värskete mõtete lisandumisel on võimalik üpris nigelast seisust mängulauale tõusta.

EKRE-le on ette heidetud seda, et teie reljeefne sõnavara seoses kooseluseaduse ja pagulaskriisiga pani Eesti avalikku arvamuse ussitama, et sellega sai vihakõne normaalseks. Kuidas te olete endale lahti mõtestanud, mida poliitikuna sobib välja öelda ja mida mitte?

Mina ei näe küll, et EKRE oleks mingit vihakõnet pruukinud. Tegelikult meile heidetakse ette ainult üht lauset: «Kui on must, näita ust». Kas teil on veel midagi välja tuua?

Marina Kaljuranna vene rahvus oli ka probleem.

Me ei ole teda süüdistanud selles, et ta on venelane! Kui keegi väidab, et EKRE tähtsustab verepuhtust, siis see on sulaselge jama. Me pole kunagi mingist verepuhtusest rääkinud. Ütlesime, et meie arvates ei sobi Eesti presidendiks venelane. Kõik! Me ei alavääristanud seda, et Marina Kaljurand kuulub venelaste hulka.

Kui me ütleme, et Eesti president peaks olema eestlane ja teie nimetate seda vihakõneks, siis on meil vihakõnest väga erinev arusaamine.

Rõhutan veel: jutt ei käi verepuhtusest. Kui see asi (Kaljuranna rahvuse teema – toimetus) üles kerkis, tuldi kohe ajakirjanduses välja, et näe Helmetel endal on ka venelastest esivanemaid. Jah, ongi! Ja mis siis? Me ei räägi verepuhtusest, vaid sellest, kellena inimene end ise identifitseerib. Mina ütlen, et ma olen eestlane. Kaljurand ütleb, et ta on venelane. Keegi kolmas võib-olla ütleb, et ta on tatarlane. Neljas lätlane. Selles pole midagi taunimisväärset, et inimestel on rahvus. Aga EKRE platvormiline seisukoht on, et Eesti president peab olema eestlane, sest Eesti peab olema rahvusriik. Kui see kellelegi ei meeldi, siis... Ausalt öeldes ei huvita.

Kas teie arvates on mingeid teemasid – jätame otsesed obstsöönsused kõrvale –, mida Eesti poliitikud peaks avalikes sõnavõttudes vältima?

Selliseid teemasid ei ole. Poliitkorrektsed tabud pole Eesti huvides.

Aga sõnakasutus võiks muidugi viisakas olla. Meie ei lasku kunagi nii madalale nagu Jevgeni Ossinovski, kelle sõnul on EKRE avaliku ruumi täis oksendanud. Kui ERR-i venekeelses telekanalis öeldakse meie poliitikute kohta idioodid, siis me ei kavatse samaga vastata. Las see patt jääb vasakliberaalide hingele.

Aga tabuteemasid ei tohiks olla. Miks me ei võiks otsesõnu rääkida inimeste rassilisest kuuluvusest? Miks me ei või küsida, kas Euroopa tulevik on valge, must või islamistlik? Vastupidi, nendest asjadest on vaja rääkida.

Pole mingit mõtet teatud teemasid suruda köögilaua taha, nagu seda tehti nõukogude ajal. Minuealised inimesed mäletavad hästi, kuidas töökoosolekutel ja miitingutel ei julgenud keegi kommunistlikku parteid kritiseerida, aga õhtul köögilaua taga napsi võttes kõik irvitasid ja rääkisid anekdoote. Miks me nüüd peaksime sellist silmakirjalikkust tagasi tahtma?

Kas te usute, et meil on võimalik rassi- ja usupoliitika üle debateerida nii, et selle juures ei hakata kedagi diskrimineerima?

Muidugi on. Küsimus ei ole ju persoonides, vaid kriitilistes massides. Minul ei ole individuaalselt mitte midagi ühegi neegri või araablase vastu. Aga ma ei taha, et Eesti muutuks maaks, kus pool või üle poole rahvastikust on araablased, neegrid, kollased või ma ei tea kes veel. Mul on Eesti kodanikuna põhiseaduslik õigus seda tahta.

Kui Eesti neiu läheb välismaale turismireisile, kohtub seal meeldiva araablase või neegrimehega ja tuleb koju tagasi kõrvits põlle all, siis pole selles midagi halba. Küll aga tuleb küsida, kuidas me saame säilitada seda Eestit, mis meile on praegu armas – Eestit, kus austatakse kaerajaani, jaanituld, võidupüha ja Vabadussõda. Kui me seda tahame säilitada, siis ei saa me aktsepteerida kvoote, mille alusel hakkab siia tulema kümnete tuhandete kaupa võõraid.

Kas ikka hakkab tulema?

No miks ei hakka! On sulaselge naiivsus arvata, et ei hakka.

Muide, mida te Kristiina Ojulandist ja tema viimase paari aasta toimetamistest arvate?

Ei arva suurt midagi. Ta on olnud suure osa oma elust poliitikas ja nähtavasti ei oska ilma selleta elada. Mina tema asemel oleksin Reformierakonnast välja kukkudes käitunud hoopis teisiti: oleksin hakanud tegelema ettevõtluse või kultuuriga... Ojulandi probleem on see, et ta ei mõju usutavalt. See, kui liberaalist saab päevapealt konservatiiv, ei ole usutav.

Mõni tänapäeva poliitik on end iseloomustanud läbi selle, kas nad on rohkem Jaan Tõnissoni või Konstantin Pätsi tüüpi tegijad. Kummale poole teie sellel skaalal end asetate?

Nende kahe vahele mahub ka teisi omaaegseid Eesti Vabariigi poliitikuid, kellega end võrrelda. Ma ise arvan end olevat rohkem Johan Pitka tüüpi. Nii nagu tema, olen ka mina tegelenud ettevõtlusega ja kui läheks sõjaks – ehkki mul on juba aastaid üksjagu turjal – siis ei suudaks ma kõrvale jääda. Ma ei jääks siia rõdule (Suure-Lähtru mõisas – toimetus) istuma, kuni Vene tankid mööda puiesteed tulema hakkavad.

Kuidas te suhtute kuupäeva 12. märts 1934?

Halvasti. Sellel päeval lõigati läbi Eesti väärikus, rikuti põhiseadust ja kehtestati vaikiv ajastu. Jah, Eesti vaikiv ajastu kandis endas küll suhteliselt leebet tsensuuri vormi, kuid sellest hoolimata tekitati väike grupp inimesi, kes olid teistest oluliselt paremini informeeritud ja kes väitsid end teadvat, mis on rahvale hea. Sellise suletuse tagajärjeks oli hääletu alistumine punavõimule.

Viljandis käib praegu seoses ühe mälestusüritusega vaidlus, kas seda, kuidas sakslased 1941. aasta suvel Eestisse tungisid ja punavõimu välja surusid, sobib nimetada vabastamiseks. Mida teie arvate?

Mustvalgelt on sellele küsimusele võimatu vastata. Kui ma ütlen: jah, see oli vabastamine, siis pannakse mulle kohe natsi silt otsa ette. Kui ma ütlen: ei, see ei olnud vabastamine, siis tehakse minust putinlane.

Seda kõike saab hinnata siiski vaid 1941. aasta kontekstis. See hirm, mille kommunistid suutsid Eestis lühikese ajaga kehtestada, oli tõesti väga suur. Pärast sõdagi, minu lapsepõlves inimesed kangestusid, kui auto tänavaotsast sisse keeras ja mõne maja ees seisma jäi. Autosid oli ju toona vähe ja need kuulusid peamiselt parteikomiteele, täitevkomiteele, NKVD-le ja sõjaväele. Kes tuli? Kelle juurde tuli? Miks tuli? Inimesed kartsid meeletult ja seda oma silmaga näinuna mõistan üpris hästi neid, kes 1941. aastal tundsid vabanemise tunnet: issand jumal, lõpuks ometi saame sellest stalinlikust õudusest lahti.

Just! Tollal tundsidki inimesed vabanemist, sest nad olid äsja läbi elanud väga hirmsaid asju. Aga küsimus on selles, kuidas me peaksime protsesse nimetama nüüd, kus aastakümned on möödunud ja meil on võimalik objektiivselt öelda, mis oli mis. Tegelikult ju üks okupatsioon asendus teisega, mitte kumbki ei hoolinud Eesti iseseisvusest.

Lõpuks on see poliitilise korrektsuse ja tsensuuri küsimus. Ma ei poolda tsensuuri. Kui meil leidub inimesi, kes tahavad öelda selle kohta vabastamine, siis laske neil öelda. Mida rohkem arvamusi maha suruda, seda kuumemaks tukid tuha all muutuvad. Praegu, ma saan aru, on jutt siiski marginaalsest inimgrupist, mida hullu see ikka teha saab.

Tuleme tagasi tänapäeva. Palun kirjeldage seda tunnet, mis teid valdas 24. juuni hommikul, kui te saite teada, et britid on referendumil hääletanud Euroopa Liidust lahkumise poolt.

Mind valdas rõõm.

Tean, et nüüd hakatakse jälle ütlema, et ja-jah, loomulikult Mart Helme on eurovastaline ja ta tahab Euroopa Liidu kokkuvarisemist ning teenib sellega Putini huve. No ei ole nii! Vaadake asja Putini seisukohast: talle pole kasulik, kui tal tuleb Euroopas hakata iga küsimust kooskõlastama eraldi sakslaste, prantslaste, brittide, hispaanlaste, itaallaste ja poolakatega ja nii edasi.

Vaidlen vastu. Just seda ta tahabki. Putin pole kunagi Euroopa Liitu mingiks partneriks pidanud. Pealegi iga riigiga eraldi asju ajades on palju parem võimalus segadust külvata ning väikeriikidest koosnevaid äärealasid nõrgestada.

Aga Euroopa Liit praegusel kujul läheb lõpuks allavett niikuinii. Rõõm valdas mind 24. juunil ennekõike selle pärast, et Euroopa Komisjonil ei läinud valetamise, käteväänamise, hirmutamise ja mõnitamise kiuste korda britte ära väänata. Üks rahvas näitas, et tahab ja oskab otsustusõigust enda käes hoida. See oli demokraatia võidukäik.

Eelöeldust hoolimata tahan siinkohal selgelt deklareerida: olen Euroopa Liidu poolt. Olen Euroopa koostöö poolt. Olen teatud ühispoliitikate poolt. Aga seda kõike Maastrichti lepingu tasemel, mitte enam Nice'i, Amsterdami ja teiste hilisemate lepingute tasemel, sest nendega hakati riikide suveräänsust alla neelama.

Seni pole Eestis ükski poliitiline jõud kõva häälega deklareerinud, et ka meil tuleks korraldada ESTEXIT-i rahvahääletus. Kas ja millisel juhul võiks EKRE sellise kampaania ette võtta?

Enamik meie erakonna liikmetest ei taha Euroopa Liidust lahkuda. Kui keegi arvab vastupidi, siis on see jälle vaenuliku propaganda tulemus. Me ei taha Euroopa Liitu lõhkuda, vaid tahame, et see ühendus areneks evolutsiooniliselt, ülalt surutud normideta, vabade rahvaste vabade valikute kaudu.

Ma ei arva, et me peaksime korraldama referendumi Euroopa Liidust lahkumise üle. Küll aga võiks teha rahvahääletuse selle kohta, millise mandaadi alusel meie tegevus Euroopa Liidus edaspidi toimub. See mandaat, mille rahvas 2003. aastal andis, on selgelt ammendunud. Paraku pole esialgu sellise hääletuse toimumiseks erilist lootust, sest selleks peaks sotsid ja reformerid kõigepealt arenema hakkama.

Te olite Eesti suursaadik Moskvas aastatel 1995–1999. Kuivõrd tänapäeva Venemaa erineb sellest, mida te toona seal kohapeal olles temast arvasite tulevat?

Tunnen Vene ajalugu ja Vene inimesi väga hästi ning olen seetõttu Venemaa suhtes olnud alati realist. Venemaa on impeerium, sest tema poliitiline eliit on alati impeeriumimeelne. Kunagi perestroika päevil ütles ühes seltskonnas üks vanem mees toonaste protsesside kohta kuldsed sõnad: madu vahetab nahka, aga madu jääb alati maoks.

Siin ongi põhjus, miks EKRE praegu julgelt vastandub Eesti poliitilisele kamariljale, kellel puudub iseseisev otsustus- ja mõtlemisvõime ning kes ei näi ajaloost midagi teadvat. See võib meile valusasti kätte maksta. Nõukogude Liidu lagunemisest on möödas 25 aastat ja me oleme jõudnud murdepunkti, kus midagi hakkab juhtuma. Liidud tekivad, liidud lagunevad. Need, kes täna on sõbrad, võivad olla homme vaenlased.

Meie ainus õige tee on hoida pea külmana, tegutseda dünaamiliselt ning tugevdada oma rahvuslikku majandust ja suveräänsust.

Päts deklareeris ka 1939. aastal, et Eesti jääb suveräänsusele kindlaks. Vaat, mis sai.

Noh, me ei saa võrrelda 1939. aastat praeguse ajaga. Tänapäeval on rahvusvaheline suhtlus ja kommunikatsiooni tehnoloogiline tase hoopis teine.

Meil on kõrval suurepärane näide. See on Soome. Võiksime võtta eeskuju, kuidas soomlased arutlevad oma riigi julgeoleku üle rahulikult, mitte teineteise peale karjudes. Soomlased küsivad alati iga asja puhul: mis on selles meile kasulik ja mis kahjulik. Aga meie ei küsi, meie ütleme, et teeme pimesi nii nagu teevad Euroopa Liit ja NATO. Me ei mõtle sellele, et need organisatsioonid pärinevad külma sõja aegsest perioodist ja uutes oludes ei pruugi neist kasu olla.

Nii et te ei usu ka NATO-sse.

No mis on NATO? Mis on NATO kaitsevõime? Näiteks sakslastel ei ole kaitsevõimet, nad ei suuda enam oma Bundeswehrigi komplekteerida. Vaat, see on NATO!

NATO tugevus pidavat seisnema tema suuruses. Hoides Eestis Ameerika sõjaväelasi, heidutame venelasi mängimast mõttega, et äkki oleks huvitav Eestit rünnata.

Nüüd te ütlesite ära selle mõtte, millele EKRE on kogu aeg rõhunud. Meil on vaja erisuhteid just nimelt USA-ga. Praegu Donald Trumpi sõimates tehakse Eestis väga suur viga. Mine tea, võib-olla ta valitaksegi presidendiks ja meil tuleb hakata temaga läbi rääkima tingimuste üle, mis tagaks ameeriklaste partnerluse jätkumise. Ei ole mõtet praegu irvitada. Kas te arvate, et talle ei kanta sellest ette? Kindlasti kantakse ja see võib saada otsustavaks, kui ühel päeval meie president läheb tema juurde, müts peos kerjama. Oleme nii väikesed, et me ei tohi endale lubada lühinägelikku käitumist. Kui vaja, peame kasutama võimalust suu kinni hoida. Ärme kiida pimesi neid, kes on parasjagu võimul, vaid mõtleme sellele, et võib-olla on meil vaja hakata kiitma neid, kes saavad poole aasta pärast võimule.

Tooge palun lõpetuseks välja üks asi, mida on Taavi Rõivas peaministrina hästi teinud.

Luisa Värk ootab teist last. See on küll väga sümpaatne.