VIIMASE VIIE AASTA jooksul pole Viljandimaal alaealistega juhtunud liiklusõnnetuste arv liikluse intensiivistumisest hoolimata kasvanud. Samas ei ole see ka märgatavalt kahanenud.
Nagu mitme tundmatuga võrrand
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Alaealistega juhtuvad liiklusõnnetused on nagu mitme tundmatuga võrrandid. Muutujate hulk ei ole seejuures piiratud.
Rolli mängib näiteks laste vanus: kui väikelapsed satuvad õnnetusse enamasti kaassõitjana, siis suuremate laste ja noorte puhul domineerivad õnnetused, kus neil on kergliikleja roll või on nad ise haaranud sõiduvahendi ohjad. Seejuures kasvab risk sattuda liiklusõnnetusse koos lapse vanusega.
Olulised tegurid on laste senised teadmised turvalisest liikluskäitumisest ja sotsiaalne taust. Võime seda küll vaid eeldada, kuid suure tõenäosusega on kindla töö- ja elukohaga ning tervete elukommetega lapsevanemad oma järeltulijatele liiklemise põhitõed varakult ja üsna põhjalikult selgeks teinud.
Võrrandi teine pool on kõik välised tegurid alates tavapärasest liikumisteekonnast (kas lapsel tuleb ületada vöötradasid, kui tihe on liiklus teel koolist koju või peamistes vaba aja veetmise kohtades...) ja lõpetades aastaajaga. Näiteks suvel ja nädalavahetustel, kui päevarežiim muutub, kohustused ei kimbuta ja aega sõpradega kohtuda on rohkem, võivad kaduda valvsus ja tähelepanelikkus liikluses.
Ja sinna vahele mahub veel terve hulk ikse ja igrekeid.
SENI VILJANDIMAAL asetleidnud õnnetuste valguses võib välja tuua tendentsi, et kui alaealine satub liiklusõnnetusse jalakäijana, ei ole üldjuhul süüdi tema. Kui aga laps või noor haarab ratta või mopeedi juhtraua või autorooli, kipuvad vähesed oskused, nende ülehindamine ja kogenematus olema need, mis lõivu nõudma hakkavad.
Viimaste aastate traagilisim juhtum pärineb mullu sügisest, kui 15-aastane trikirattaga sõitev noormees põrkas autoga kokku ja suri mõni päev hiljem haiglas.
Kergemate tagajärgedega liiklusõnnetusi on möödunud aastast märksa rohkem. Näiteks said aprillis kokkupõrkel sõiduautoga viga mopeedi juhtinud 16-aastane noormees ja tema kaassõitja, aasta noorem poiss. Nemad lubati pärast esmaabi kodusele ravile. Tänavu mais sõitis peateel liikuvale sõiduautole ette 2004. aastal sündinud jalgrattur. Temale jäid õnnetust meenutama marraskil põlved ja küünarnukid ning verine nina.
Need on aga vaid mõned näited. Möödunud aastal sai Viljandimaal liikluses viga kokku kümme last ja noort, ülemöödunud aastal umbes sama palju. Tänavu poole aastaga on Viljandimaal liiklusõnnetustes viga saanud kaks alaealist.
MIDA SAAVAD TÄISKASVANUD teha, et laste ja noortega liiklusõnnetusi ei juhtuks?
Nad saavad ennekõike olla eeskujuks, nii jalakäijana kui autoroolis. Saame lastele juba varakult õpetada turvalist käitumist liikluses ning juhendada, millal ja kuidas ületada teed, missugused kohad sobivad mängimiseks, missuguseid liiklusmärke jälgida ning kuidas liigelda jalgrattaga nii, et keegi ohtu ei satuks. Saame rääkida, et mopeedisadulas perutamine ei ole uhkuseasi ning autoroolis iseenda ja sõiduki võimekuse proovilepanekul liikluses kohta ei ole.
Me ei saa sellest kõigest mitte ainult rääkida, vaid saame seda ka näidata. Olla ise need liiklejad, kes ülekäigurajal ootavad rohelise tule süttimist ning vaatavad vasakule ja paremale. Või jälgida autoroolis, et me ei ületaks piirkiirust, ei teeks mõtlematuid ja hooletuid manöövreid, oleksime tähelepanelikud kaasliiklejate suhtes ning teeksime kõik, et noor hindaks kriitiliselt, kelle juhitavasse sõidukisse ta istub.
LOETELU SAI PIKK, kuid kindlasti mitte ammendav. Me ei tea kunagi ette, milliste halbade asjaolude kokkulangemise korral võib juhtuda ettenägematute tagajärgedega õnnetus.
Ka kogenud politseinikele on kõige traagilisemad just need õnnetused, kus kannataja on laps või noor. Tähendab see ju parimal juhul mõnd kriimu või muhku, kuid halvimal juhul ühte elamata elu.
Politsei salasoov on leida kõik need avariisid põhjustavad tundmatud muutujad, konstandid ja lõpuks ka lahendused ettetulevatele võrranditele, kuid iga kodutänav, ülekäigurada või uljas meel jääb ka parima tahtmise juures kättesaamatuks. Siinjuures ongi kodu ja lapsevanem politseile käepikendus ja hea koostööpartner, kellega ühiselt pingutades saame ära hoida nii mõnegi katkise luu, marraskil põlve või põsel veereva pisara.