Abipolitseinik pole nõukogude ajast pärit rahvamalevlane

Marko Pomerants
, siseminister
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Marko Pomerants.
Marko Pomerants. Foto: Elmo Riig / Sakala

ABIPOLITSEINIKE ajalugu ulatub tagasi 1994. aastasse.

Riigikogu võttis toona vastu seaduse, mis sätestas abipolitseinike õigused, kohustused ja tegevusala. Selle eesmärk oli kaasata avaliku korra kaitseks ja turvalise ühiskonna tagamiseks politseitegevusse kodanikke. Vabatahtlikud löövad meil kaasa ka päästetöödes: turvalisus on ju kollektiivse panustamise valdkond.

Kuigi abipolitseinikuks saab igaüks individuaalselt, on politseitöös võimalik osaleda ka formeeringusse kuuludes. Esimene abipolitseinike formeering hakkas Tallinna politseiprefektuuris Lõuna politseiosakonna juures tööle 1999. aasta detsembris ning sellesse kuulusid enamjaolt kaitseliitlased. Nende kogemuse najal moodustati 2003. aasta suvel formeeringud ka mujal.  

Formeeringutesse kuuluvad abipolitseinikud on senisest enam kaasa löönud avaliku korra tagamisel. Neid on kaasatud korrakaitseoperatsioonidesse ning nad on turvanud riikliku tähtsusega üritusi. Näiteks osalesid nad mullu NATO tippkohtumise turvamises. Praegu on Eestis üle 1800 abipolitseiniku ja igal aastal lisandub neid ligi sada. See pole kaugeltki marginaalne seltskond.

AASTA esimesel päeval jõustus uus abipolitseinike seadus. On päevselge, et 16 aastat kehtinu vajas värskendamist, mistõttu menetlus oli pikk ja põhjalik, kuid tulemus sai tõsiselt võetav.

Mida uus seadus muudab? Alustuseks olgu öeldud, et abipolitseinik osaleb politsei tegevuses vabatahtlikult ja vabast ajast. Tema pädevuses on aidata politseil ennetada, välja selgitada ja tõrjuda avalikku korda ähvardavaid ohte, kõrvaldada avaliku korra rikkumisi, tagada liiklusturvalisust ja teha liiklusjärelevalvet.

Uue seaduse järgi võib abipolitseinikuks võtta 18-aastaseks saanud Eesti kodanikke, kes on vähemalt keskharidusega ja valdavad riigikeelt politseiametnikele ettenähtud tasemel. Eelmises abipolitseiniku seaduses oli piirdutud põhiharidusnõudega, kuid et elu ja olukorrad on läinud keerukamaks, peaks korrakaitsja meie arvates olema vähemalt keskharidusega.

Uus seadus nõuab abipolitseinikelt samal tasemel eesti keele oskust kui politseiametnikelt. Põhjus on lihtne: nad esindavad oma ülesandeid täites ikkagi riigivõimu, mistõttu peavad olema suheldes ja korraldusi andes võimelised ennast selgelt ja arusaadavalt väljendama ning inimestest aru saama.

Uus seadus kaotab piirangu, mis keelas kohtunikul, prokuröril, eradetektiivil ja kaitseväelasel abipolitseinikuks saada. Kui need tublid inimesed soovivad oma tähtsate ametite kõrval olla abipolitseinikud, miks peaksime seda taunima? Nende tahet tuleb hinnata.

Abipolitseinikud peavad olema nii füüsiliselt kui vaimselt heas vormis. Uue seadusega nähakse neile ette tervisenõuded: nad ei tohi kasutada narkootilisi või psühhotroopseid aineid, neil ei tohi olla alkoholisõltuvust, psüühikahäiret, raskekujulist isiksuse- või käitumishäiret ning füüsilist puuet, mis takistab ülesandeid täitmast. Selle sätte põhjus on selge: abipolitseinik peab suutma olla teistele abiks, selle asemel et ise tuge vajada.

Abipolitseinikuks kandideerija peab käima perearsti ja eriarstide juures tervisekontrollis ning saama tervisetõendi.

Kandidaat esitab politseiasutuse juhile taotluse. Abipolitseinik kaasatakse politsei tegevusse üldjuhul just selle asutuse tööpiirkonnas. Nõusoleku korral võidakse ta juhtide kokkuleppel üle viia teise asutuse käsutusse — näiteks suure politseioperatsiooni käigus ühekordse ülesande täitmiseks või abistama üldlaulupeo või mõne muu suurürituse korraldamisel.

Eriväljaõppe saanud abipolitseinikele antakse ülesannete täitmise ajal õigus kanda tulirelva.

Uue seadusega tõhustatakse ühtlasi abipolitseinike väljaõpet. Esmaõpe kestab vähemalt 40 tundi ja lõpeb arvestusega. Pärast sajatunnist abipolitseinikutööd on võimalik saada lisakoolituse kaudu pädevus, mis lubab politsei ülesandel valvata avalikus kohas korra järele ja tõrjuda seda ähvardavat vahetut suurt ohtu.

KÕNEALUSES seaduses on ülesandeid täitvatele abipolitseinikele ette nähtud suured õigused. Ohu väljaselgitamiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks võivad nad inimesi peatada ja küsitleda ning neilt dokumente nõuda. Lubatud on kontrollida kohapeal indikaatorvahendiga alkoholijoovet, peatada sõidukeid ja teha üldist turvakontrolli.

Rasketel juhtudel tohivad abipolitseinikud inimesi kinni pidada ning minna valdaja nõusolekuta kinnisasjale või hoonesse. Seaduses on sätestatud, millal neil on lubatud kohaldada sundi: kasutada füüsilist jõudu või relva.

Ülesandeid täites peavad abipolitseinikud kandma sellekohase kirjaga ohutusvesti ja rinnamärki. Samal ajal on lubatud ka politsei vormiriietus, millel on abipolitseiniku eritunnused.

KUIGI loodame, et ükski valitsus ei pea seda olukorda menetlema, on korrakaitseülesannet täites hukkunud abipolitseiniku pere liikmetele ja tema ülalpidamisel olnud inimestele mõistetavalt ette nähtud riigi ühekordne toetus.

Uus abipolitseiniku seadus on tähtis samm, mis parandab kogukonna turvalisust ning innustab loodetavasti uusi vabatahtlikke. Kutsun inimesi hakkama abipolitseinikuks: erinevalt nõukogudeaegsetest rahvamalevlastest teevad nad tööd, mis pakub palju nii neile endile kui ühiskonnale.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles