Tsiteerides oma geograafiaprofessorit New Mexico ülikoolis: Ameerika väärtus ei seisne tema linnades, vaid teedes linnade vahel. Nii ongi: kui toidu valdkonnas seostub USA lipuga ennekõike hamburger, muusikas kantri ja spordis jalgpall, siis reisimisviisidest rääkides on Ameerika vaieldamatu sümbol road trip.
Pärast kolme USA-s veedetud aastat pean minagi tõdema, et olgu minus ükskõik kui palju keskkonnaaktivisti ja fossiilkütustevastast, autoreis Metsikus Läänes on midagi, mida lihtsalt tuleb kogeda. Ja mitte niivõrd punkti B jõudmise huvides, kuivõrd sõidust saadava kultuurielamuse tõttu.
Nõnda juhtuski, et vedasin mulle Eestist külla sõitnud perekonna just nimelt pikemat sorti autosõidule kodulinnast Albuquerquest rannikul asuvasse San Franciscosse.
Rentisime auto, ees ootamas viis päeva, peaaegu 2500 kilomeetrit ning nii mõnedki USA kohustuslikku turistilisti kuuluvad vaated ja paigad. Kõigepealt aga mööda legendaarset Route 66 läände, kuumast kõrbest Vaikse ookeani poole.
Väiksem kanjon pakub suurema elamuse
Peatus number üks: Suur kanjon. Suurust sel orul tõesti on: sügavust kuni kaks kilomeetrit, laiust kallaste vahel kuni 30 kilomeetrit, pikkust rohkem kui distantsil Eesti ühest riigipiirist teiseni. Seepärast ei tundugi selle monstrumi äärel seistes, et see on päriselu. Justkui vaataks «National Geographicu» pilti, seda üle kolme lehekülje ulatuvat.
Turistid selja taga teevad muidugi selgeks, et ikka on päris koht ja päris vaade. Iga ruutmeeter on täis selfisid tegevaid jaapanlasi ja suveniire kokku kuhjavaid hiinlasi. Mitmetuhandekohalised parklad on suvalisel maikuu neljapäeval puupüsti täis ja bussid muudkui vuravad vaatekohtade vahel.
Tuleb välja, et Suure kanjoni kogemus on võimalik kätte saada viigipükstes ja lipsuga: astud aga autost välja, istud tasuta bussile ja muudkui hüppad peatustes välja, et jälle veidi selfikeppi sirutada ja mõnisada klõpsu teha.
Rahvuspark number üks – tehtud.
Rahvuspargi mõiste, muide, on USA-s veidi erilisem, kui ma enne oma Ameerika-aastaid ette kujutasin. Ehk olete kuulnud Yellowstone’ist, Yosemite’ist ja Denalist? Need on kõik osa suurest rahvusparkide süsteemist, millele rakenduvad täiesti omaette seadused ning kuhu kuulub sadu parke, millest enamik laiub tuhandetel ja tuhandetel hektaritel puutumata maal.
Ühest küljest tundub kõik kommertslik ja ameerikalikult ärile orienteeritud: maksad aga pileti eest, sõidad autoga parki sisse ning ostad putkadest burgerit ja suveniire. Teisalt on kogu süsteem kujundatud nii, et inimene saaks maksimaalse looduselamuse ning oleks võimeline kõiki neid imelisi paiku nägema ja kogema, samas kui looduskeskkond on säilitatud nii hästi kui võimalik. Kõiksuguste ettekirjutuste tõttu võid sa autoga tõesti sõita ainult sellel ühel teel ja burksi osta sellest ühest putkast. Ülejäänud maastik on kaitse all ja säilib sellisena, nagu on tuhandeid aastaid eksisteerinud.
Park number kaks: Bryce’i kanjon. Nagu õige looduselamus on see sõnades kirjeldamatu. Mastaabid jäävad Suure kanjoni omadest kaugelt maha, aga ennenägematute kivimoodustiste värvid ja kuju teevad need vaated minule enamgi nauditavaks ning tõstatavad küsimuse, kuidas on võimalik, et ma Eestis elades isegi ühegi Bryce’i kujutava pildi otsa ei sattunud.
Enne reisi olin pannud lootused sellele, et sõitmine ei ole meile lihtsalt viis punktist punkti liikuda, vaid elamus omaette. Kui küsin emalt, mis on teda USA juures seni kõige rohkem üllatanud – eeldades vastuseks kuulda, et Wal-Marti ketist saadud kultuurišokk või ameeriklaste suhtlusstiil –, ütleb ta, et ilmselt tühjus. See tohutu avarus ning täielikult asustamata ja kasutamata maad, mis just Ameerika läänepoolel laiuvad sinu ümber tuhandete kilomeetrite viisi.
Tõsi ta on, et keskmise eurooplase kujutelm Ameerikast on ikka pilvelõhkujad ja tohutud linnad ja ehk ka kiirteed seal vahel. Tegelikkus on midagi muud. Ameerika lääs on kõrb. Mu ema teadis küll enne, et New Mexico on kõrbeosariik, aga et liiv, kaktused ja tühermaa ulatuvad aina edasi ja edasi, ümbritsevad Las Vegast ning jõuavad Californiani, mida meie ju ikka palmipuude ja sillerdava surfirannana ette kujutame, ta ei oodanud.
Ka matkamine tähendab tarbimist
Park number kolm: Zioni kanjon. Suurima elamuse sellest pindalalt üle kahe korra Saaremaad ületavast rahvuspargist pakub vist sissesõit. Pärast piletiputkat kulgeb 20 kilomeetrit telklateni sadade meetrite kõrguste kaljuseinade vahel mööda serpentiini laskudes, aina enam autot täitvas pidurilõhnas ja müstilises pimeduses, kõrgeima kaljunuki kohal säramas tohutu täiskuu.
Kuust saab meie parim sõber, kui silti «Full» («Täis» – toimetus) kandval kämpinguplatsil sadade telkide vahel endale nurgakest otsisime. Nagu selgub, on paljud telklad juba kolm kuud varem viimse lapini ära broneeritud – sellises mõõdus on USA-s matka- ja vabaõhuturism.
Jah, paksude ja laiskade rohkus ei ole müüt. Aga jällegi: USA on kontrastide maa. Nii nagu mõnes keskosariigis võib šoki saada mitte lihtsalt ülekaaluliste, vaid rasvunud inimeste tohutust hulgast tänavapildis, võib seda kogeda looduses ringi käies ja inimeste huvialadest lähemalt aimu saades. Ameeriklased on aktiivsed. Olen jõudnud tõdemuseni: ajalooliselt paremal järjel elamine tähendab, et keskmisel elanikul on palju rohkem aega ja vaba raha hobide jaoks.
Et Ameerika on siiski tarbimisühiskond, on keskklassi perede garaažid enamasti täidetud suuskade ja lumelaudade, jalgrataste, golfikeppide ja reketite, telkimisvarustuse, surfilaudade ning muu nänniga, mida mõnel suvel vaja on läinud või ehk võib minna. Eestlasele täiesti kauge asjana on levinud recreational vehicle’i (RV) ehk matkabussikultuur. Umbes igas 12. kodus on vähemalt üks selline sõiduk ja Recreation Vehicle Industry Associationi andmetel hoiab ainuüksi RV-tööstus palgal veerand miljonit ameeriklast.
Säärase populaarsuse on niisugune eluviis saanud tänu nii-öelda beebibuumerite põlvkonnale, kes on praegu jõudmas 50-ndatesse. Vaba raha, tohutu teedevõrk ja bensiini madal hind lubavad neil seda täiel rinnal nautida. Kõik rahvuspargid ja nende vahele jäävad, mööda kõrbeid kulgevad teed on matkabusse puupüsti täis ning üllatavalt palju sõidab nendega ringi vanemate põlvkondade inimesi, keda eestlased on harjunud ette kujutama kodusel peenramaal.
California pole ainult palmid
Kontrastide maal kulgeb meiegi tee kontrastide võtmes. Järgmine peatus: Las Vegas. Nii et looduse majesteetlikest suurvormidest ülevoolavatesse linnatuledesse ja ööelu paradiisi.
Meie ei ole just Vegase-inimesed, aga üllatuslikult õnnestub elamus kätte saada kõigil. Hoolimata asjaolust, et seltskonnas on ka 16-aastane, kel võib näiteks alkoholiostu juures viibida alles viie aasta pärast (jah, USA-s küsitakse ka igalt kaasostlejalt dokumenti ning siidriostuvanus on seal teatavasti 21, samal ajal kui relva võib supermarketisse ostma minna juba 16-aastaselt). Las Vegases on kõike lihtsalt tohutult palju: ekstravagantseid ja pilkupüüdvaid tüüpe, kitši ja sädelust, kulda ja karda ning eestlase praktilisele meelele hoomamatult kulutatud dollareid. (Inim)loomaaias käik kõige otsesemas mõttes.
Edasi jääb teele juhuslikult leitud Calico kummituslinn, mis oleks pärit nagu ühest õigest Ameerika vesternist. Seejärel vahetuvad kõrbemaastikud märkamatult lõputute puuviljaaedadega ja olemegi Californias – USA lipuosariigis, mis kõiksuguste rahandusnäitajate alusel oleks eraldi riigina üks maailma suuremaid majandusi, samas kui maapiirkondade reaalsus on endiselt ja jällegi enamikule välismaailmale tajumatult lõputu põllumajandus ja dokumenteerimata hulkades immigranttööjõudu.
Ajalehe US Today andmetel on peaaegu kolmandiku California elanikkonna emakeel hispaania keel, umbes 7,3 protsenti elanikkonnast viibib riigis illegaalselt ja ainuüksi näiteks 2005. aastal vahistasid USA võimud 1,1 miljonit ebaseaduslikku piiriületajat.
Enamik neist Kesk-Ameerikast tulevatest migrantidest leiab tööd põllumajanduses. Ei ole sugugi liialdus öelda, et California varustab toiduga kogu Ameerika Ühendriike, tootes sealjuures näiteks 95 protsenti riigi avokaadodest, aga ka ülekaalukalt suurima osa muudest puuviljadest viinamarjadest sidruniteni. Californiast tuleb ka üle 80 protsendi kogu maailma mandlitoodangust.
Meie leiame puuviljasalude ja trööstitute Mehhiko linnade vahel oma tee ookeanini, San Simeoni. Sealt edasi liigume vahest USA kuulsaimal teelõigul Highway 1. See tee kulgeb, ühel pool meri ja teisel metsik maastik, sadu kilomeetreid mööda rannikut, olles kiirteedega harjunud ameeriklastele tohutult eriline oma kitsuse ja kurvilisusega. Kuulsaimal, 91-miilisel lõigul on näiteks vaid kolm tankimisvõimalust ja bensiin maksab seal täpselt neli korda rohkem kui Albuquerques – nii hästi on siin võimalik turiste nöörida.
Santa Cruz lõigu lõpus hakkas aga juba sarnanema selle üldteada Californiaga: valge rand, laisad surfajad, õhus hõljuv kanepihõng...
Indiaanihõim päästis kõrbest
Ööd oleme seni veetnud matkasellilikult telgis, välja arvatud Las Vegases, kus kasutasime AirBnb võlusid ja saime ööbimise kolmele umbes viis korda odavamalt kui keskmine hotellituba, mille hind USA-s võib osutuda üllatavalt krõbedaks. Viimasel ööl enne San Franciscot saame aga ühenduse Silicon Valleys Facebookis töötava sugulasega ning too võimaldab meile täismahus tuuri näoraamatu peakontoris endas.
Nii et see hommik möödub märja telgi kokkupakkimise asemel hoopis nii muuseas Mark Zuckerbergi kontorit väisates, kuuekohalisi palganumbreid teenivate programmeerijatega koos einestades ja katusepargis jalutades. Jah, maja otsa kõrgustesse on rajatud täismõõdus park kõrgete puude, jalgradade, sopikeste ja piknikukohtadega. Seda lisaks täistoitlustusele ning massööri, hambaarsti, eratreeneri ja muudele teenustele, mis on Facebooki töötajatele iga päev kättesaadavad ja meiesugustele lihtinimestele internetihiiu palgal olemisest veidi paradiisilaadse mulje jätavad.
Lõppvaatus San Francisco on, nagu olema peab: hipid ja kaabeltrammid, mägised, et mitte öelda püstloodis tänavad, hordides jaapani turiste, särav Kuldvärava sild ja kuulsad viktoriaanlikud majad. Minul on aeg jätta nägemist perekonnaga ja otsida üles sõbranna, kellega võtame ette teekonna, et rendiauto tagasi Albuquerquesse viia. (USA-s on küll võimalik auto tagastada ka uues asukohas, see aga oleks meil nõudnud 600 lisaeurot. Minu kokkuhoidlik hing sellise naljaga nõustuda ei suutnud ja see tähendas uuesti kogu 2000 kilomeetri läbivuramist.)
Meie kolmepäevane autosõit kulgeb nii mõneski mõttes stiilis «Kaks blondi kiirteel». Küll ei oska me bensiinipaaki täita, küll saab meil bensiin hoopistükkis otsa. Politsei peatab meid kiiruseületamise eest ja ühel parkimisplatsil mõlgime oma säravvalget rendiautot.
Viimaks on koduni jäänud 70 kilomeetrit ja tund aega, et rendifirmas mitte trahvi saada. Tundub, et suudame seda: jõuda tagasi ilma autot ja iseendid päris maha kandmata. Kuni sõbranna rooli taga teatab: «Küll need New Mexico tuuled on ikka tugevad» ja kurdab halva juhitavuse üle.
Palun tal kinni pidada ja astun õue. Viibime kottpimedal I-40-l, ühel USA suuremal kiirteel, keset inimtühja kõrbet ja meie auto tagarehv tühjeneb poole minutiga täielikult. Samal ajal kui mina üritan paaniliselt mõelda, kuhu helistada, otsustab sõbranna sõita musta tühjusesse. Ja kui ma ütlen, et New Mexico on tühi, siis ma tõesti mõtlen seda. Lihtsalt ongi pime kõrb.
Olen ikka veel telefoni otsas, kui näen järsku enda ees tualetisuurust savist putkat kiirgava sildiga «Open» («Avatud» – toimetus). Järgmisel hetkel on auto ümber hulk indiaanlasi. Üks keskealine naisterahvas haarab pagasiruumist varurehvi ja kamandab oma väikesed lapsed appi. Kümne minuti jooksul, kui töö käib, sagib meie ümber pimeduses ja esitab uudishimulikke küsimusi punt Laguna indiaanihõimu esindajaid.
Selgub, et putka on Laguna hõimu pagarikoda, mis seletab kogu kõrbet täitvat magusat värske leiva lõhna. Nii et lõpetuseks saame auto veel sooja leiba täis ja paneme Albuquerque poole ajama.
Järgnevad kaks päeva ootan värisedes arvet kogu jama eest, mille me teel korda olime saatnud, aga seda ei tule. Õnneks oli mu ema olnud märksa targem kui mina ning võtnud kellel-seda-kindlustust-ikka-vaja-läheb-suhtumise asemel korraliku täispaketi, mille kohta mina olin öelnud, et see 25 dollarit päevas on küll täiesti mõttetu kulutus.
Jumal tänatud tarkade emade eest! Ning jumal tänatud Ameerika lõputute teede ja võimsate vaadete eest.
