«Haakristiga lippu ei kavatse ma välja tuua – jätan koju, sest ei taha sellest ilma jääda,» ütles viljandlanna Jaanika Kressa vastuseks küsimusele, kuidas hakkab välja nägema tema eestvõttel järgmisel reedel korraldatav üritus, millega tähistatakse 75 aasta möödumist hitlerliku Saksamaa vägede sissemarsist Viljandisse.
Neljapäeval saatis Kressa linnavalitsusele avaliku ürituse korraldamise taotluse, milles seisab, et Eesti Sõjameeste Sakala Ühing tahab 8. juulil Reinu tee ääres paikneval Saksa sõdurite kalmistul tähistada 75 aasta möödumist Viljandi vabastamisest. Kirja kohaselt on kavas 10–20 inimese osavõtul laulda Eesti hümni, pidada kõnesid, mälestada lahkunuid ning laulda kirikulaule.
Verine kuupäev
1941. aasta 8. juulit teatakse kuupäevana, mil Saksa väed jõudsid Viljandisse, sundides siin varem laiutanud punaväed põgenema. Ehkki vaenlased tol päeval otsesesse kontakti ei sattunud, leidis vahetult enne võimuvahetust aset verevalamine. Nimelt lasid lahkuvad kommunistid praeguse Uku keskuse kohal seisnud vangla õuel maha üheksa kohalikku inimest.
Kui eelolevaks reedeks kavandatud tegevuses endas pole kalmistu kontekstis midagi eriskummalist, siis ürituse pealkiri annab alust vaidlusteks. Nimelt on küsitav, kas Nõukogude okupatsioonivägede asendumist Saksa vallutajatega on ikka kohane nimetada vabastamiseks.
Jaanika Kressa on selles osas resoluutne. Ta keeldub Saksa võimu okupatsiooniks nimetamast, sest see olevat taastanud linnas normaalse elukorralduse, mille punased olid vahepeal repressioonide saatel pea peale pööranud. «Nii minu kui sõjameeste ühingu liikmete jaoks ei ole küsimust. See oli vabastamine ja just nii tuleb seda ka rahumeeli nimetada. Mingit provokatsiooni pole siit mõtet otsida,» sõnas ta.
Provokatiivne maik
Seevastu Viljandi linnapea Ando Kivibergi arvates on sõna «vabastamine» selles kontekstis just nimelt provokatiivse maiguga. «Tegelikult oli see siiski okupatsioonide vahetumine ning selle tituleerimine vabastamiseks pole ei Eesti ega Viljandi kodanike huvides. Mina isiklikult olen selle vastu,» lausus meer.
Linnapea omaga sarnast arvamust väljendas muuseumi direktor ja ajaloolane Jaak Pihlak. Ta rõhutas, et sõjas hukkunuid, olgu nad mis tahes rahvusest, võiks tänapäeval mälestada nii, et sellega ei kaasneks poliitilist vägikaikavedu. «Praegusel juhul on tegu ülepingutamisega,» nentis ta.
Pihlaku sõnul vastab tõele, et 1941. aastal tervitati Eestis sakslasi kui vabastajaid, sest rahvas uskus tõsimeeli, et nood aitavad palju kurja teinud tiblad maalt minema peksta ja lubavad Eesti Vabariigi taastada. «Paraku sai üpris varsti selgeks, et Hitleri silmis olime siiski üks tühine osa suurest ida alast,» sõnas ta.
Linnavalitsuse haridus- ja kultuuriamet, kelle ülesanne on avalike sündmuste korraldamiseks lube väljastada, ei olnud eilseks veel Kressa taotlusele ametlikku hinnangut andnud. Samas nentis ameti spetsialist Vilja Volmer, et ametnikud vaatavad eeskätt asja vormilist poolt. «Poliitilise hinnangu andmine on politsei rida ja kui nemad on oma nõusoleku andnud, ei ole meil põhjust vastu vaielda.»
Jaanika Kressa väitel on tal mälestusürituseks politsei heakskiit olemas.