Urmas Paet: esimese ehmatuse järel on vaja saada selgust

«Pettumust ja ehmatust oli parasjagu,» kirjeldas eurosaadik Urmas Paet kogu europarlamendi esimest reaktsiooni Suurbritannia lahkumisotsusele. Aga kõige rohkem taheti selgust. Foto: Sander Ilvest / Postimees

Euroopa Parlamendi liige Urmas Paet ütles kolmapäeval Brüsselis Sakalale, et Suurbritannia rahvahääletuse otsus lahkuda euroliidust hoiab europarlamendis endiselt emotsioonid üleval.

Urmas Paet, alustame intervjuud hoopis spordist. Kas vaatasite telerist jalgpalli EM-kohtumist Inglismaa ja Islandi vahel, mille Island võitis 2:1? Kelle poolt olite?

Lõpuosa vaatasin. Olin muidugi Islandi poolt. Ükskõik, kellega Island mängib, ma olen ikka Islandi poolt.

Mis nüüd aga inglastest edasi saab?

Enamik sõltub neist endist. Kui nad jäävad referendumi selle tulemuse juurde kindlaks, tuleb neil esitada ametlik taotlus Euroopa Liidust lahkumiseks. Alles pärast seda saavad hakata pihta kõikvõimalikud läbirääkimised, kuidas see tegelikult välja näeb. Ilmselt võtab kõik aega kaks-kolm aastat. Samas on Suurbritannial kerkinud muresid, mida seni alahinnati: Šotimaa ja Põhja-Iirimaa tahaksid jääda Euroopa Liitu.

Kuidas täpselt ja kuhu lahkumiskõnelustega jõutakse, keegi ei tea, sest sellist pretsedenti sellisel kujul, et terve riik Euroopa Liidust lahkub, pole. Praegu näib, et ka Suurbritannia enda poliitilises juhtimises valitseb teatav segadus ja peataolek. Enne, kui seal midagi ei stabiliseeru, suure tõenäosusega väga praktilisi samme ei astuta.

Oma viimases arvamusloos maalisite Suurbritannia euroliidust lahkumise tagajärgedest üsna musta pildi.

Euroopas on niigi neli suurt kriisi, millega on võimalik hakkama saada ainult siis, kui Euroopa toimib ühtselt. Need on põgenikekriis, sisejulgeoleku- ehk terrorismikriis, kehv majanduslik olukord ning Venemaa probleemistik. Ja nüüd siis juurde brittide lahkumisteema.

Et sellega toime tulla on vaja Euroopa võimalikult ühtset käitumist. Paraku kohtab emotsionaalset negatiivset meeleolu Euroopa Liidu ja Euroopa koostöö suhtes veel paljudes teistes riikides.

Eesti seisukohast vaadates on meie suurim tagatis tugev ja toimiv Euroopa ning koostöö liitlastega nii Euroopa Liidus kui NATO-s. Euroopa Liidu nõrgenemine Eestile küll kuidagi kasuks ei tule.

Kas olete aga nõus, et kõik hinnangud, kuidas asjad nüüd edasi lähevad, on puhtalt siiski vaid arvamused? Keegi ei saa ju väita, mis täpselt saab.

Nii on. Pealegi pole Suurbritannia veel ühtegi ametlikku taotlust Euroopa Liidust lahkumise kohta esitanud. Kõik edasine ongi praegu arvamine. Neid muutujaid, mis protsessi mõjutavad, on väga palju.

Vaatame olukorrale teise nurga alt. Kunagi ju ei tea, milleks miski võib hea olla. Või on Suurbritannia lahkumisel euroliidust kõik hea välistatud?

No väga kõvasti tuleb otsida. Teoreetiliselt on ehk võimalik, et ülejäänud 27 riiki saavad Suurbritannia referendumist õppetunni ja võtavad end kokku ning teevad Euroopa Liidus vajalikud muudatused. Samuti oleks võimalik teoks teha mõni idee, mille vastu on Suurbritannia seni olnud, näiteks suurendada kaitsekoostööd.

Kuidas iseloomustada europarlamendi reageeringut Suurbritannia referendumi tulemusele?

Ootuspärane. Eks pettumust ja ehmatust oli parasjagu. Peamine soov on saada selgust. On palju asju, millega on tarvis iga päev edasi liikuda – nii eespool nimetatud kriisid kui muud igapäevased teemad. Nii et europarlamendi reaktsioon on pigem selgust tahtev.

Muidugi, Euroopa Parlamendis on ka neid poliitilisi jõudusid ja parteisid, kes on rõõmsad referendumi sellise tulemuse üle.

Kas europarlamendis on emotsioonid juba järele andnud või alles hakkavad tuure koguma?

Praegu on need veel üleval. Öeldakse igasuguseid asju. Mingi aja pärast tuleb reaalsus vastu ja see küsimus tuleb lahendada.

Referendumi tulemus jagunes laias laastus kaheks ja nüüd tahab nii-öelda kaotaja pool uut referendumit. Kas te ei arva, et nii kaotab referendum mõtte ja rahvahääletusi samas küsimuses võibki tegema jääda?

Eks see ole ennekõike brittide otsustada, kuidas nad oma kodurahu taastavad ja edasi lähevad. Mitu referendumit ja millal nad korraldavad, on lõppude lõpuks nende asi.

Kuivõrd on teiste riikide kodanikel õigust Suurbritanniale öelda, milline peaks olema referendumi õige tulemus? Et te tegite õigesti või valesti.

Õigus on igaühel arvata midagi millegi kohta, selles küsimuses samamoodi. See pole mingi tabu, et keegi teine ei tohi midagi arvata.

Ükskõik millise ühenduse taga on inimesed ja lõpuks taandub kõik inimeste hea- või pahatahtlikkusele. Ega Euroopa Liit ole automaatne robot, mis omatahtsi toimetab. Suurbritannia võib ka euroliidu väliselt oma naabritega hästi ja kõigile kasulikult läbi saada, kui just kiuslikud eurobürokraadid ei otsi brittide karistamiseks põhjusi ega mõtle neile välja sanktsioone.

Ega keegi hakka mingeid karistusmeetmeid tegema. Praegu on esimesed emotsioonid, paljud inimesed on šokis, keegi täpselt ei tea, kuidas edasi minna. Lõppude lõpuks olen ma sada protsenti veendunud, et ükskõik, kumba pidi Suurbritanniaga edasi läheb, kui ta oma lahkumisprotsessi ka käivitab ja lõpule viib, küll omavahel kokku lepitakse.

Mulle jäi silma Eesti riigikogu liikme Marko Mihkelsoni hinnang, et need, kes rõõmustavad Suurbritannia lahkumise üle, rõõmustavad koos Kremliga. Ega kõik lahkumise poolt hääletanud britid ole ju Kremli käsilased?

See on selgelt utreeritud, ülepingutatud hinnang. Eks neid, kes Suurbritannia referendumi niisuguse tulemuse üle heameelt tunnevad, on erinevaid. Suure tõenäosusega on ka erinevad motiivid, miks keegi rõõmustab. Venemaa näiteks rõõmustab, et Euroopa Liit nõrgeneb. See pole aga kindlasti paljude lahkumist pooldanud brittide heameele põhjuseks – mõni britt on ju rõõmustanud, et tema arvates lähevad nüüd arstijärjekorrad lühemaks. Tulemus on sama: inimesed rõõmustavad, aga põhjus on suure tõenäosusega erinev. Ma arvan, et paljud, kes hääletasid Suurbritannia Euroopa Liidust lahkumise poolt, ei mõelnud samal ajal Venemaa rõõmustamise peale.

Kas Euroopa Liit peaks olema sama sunnismaine kui oli Nõukogude Liit?

Ei peaks ega olegi ju. Euroopa Liidu põhialus tugineb vabadusele ja vabale valikule. Ka liikmelisuse küsimuses on see samamoodi.

Miski pole siiski igavene. Kui kaua võiks Euroopa Liit kesta?

Kõik asjad tõepoolest muutuvad, aga oluline pole niivõrd vorm kui ikkagi sisu. Ma loodan väga, et see, et Euroopa riigid ja rahvad suudavad omavahel normaalselt koostööd teha ning positiivses mõttes üksteisest sõltuda, kestab võimalikult kaua. Me teame, mida tähendab, kui nõnda pole – XX sajand oli Euroopas väga julm.

Võib-olla euroliit praegusel kujul kaob, aga leitakse teine ja ehk paremgi moodus omavahel koostööd teha.

No võib-olla, aga võib-olla ei leita ka. Ma arvan, et seda, mis on saavutatud viimastel aastakümnetel Euroopa riikide koostöö mõttes, ei tohiks väga kergel käel ära visata. See pole tulnud lihtsalt. Minu meelest ei tasu alahinnata Euroopa Liidu väga olulist tähendust, seda, et Euroopa Liidu riikide vahel pole olnud sõda viimased 70 aastat. Nii et innustuda päevapoliitikast ja unustada väga põhimõttelised asjad – ma ei pea seda õigeks teeks.

Kui suur on kartus või lootus – oleneb, kelle vaatevinklist vaadata –, et Suurbritannia eeskujul tulevad samasugused referendumid ka teistes liidu riikides?

Palju sõltub sellest, kuidas eespool jutuks olnud kriiside lahendamine läheb. Pole ainult niimoodi, et Suurbritannias tehti referendum, teeme meie ka. Samuti on palju muid mõjutajaid, näiteks riikide sisepoliitilised aspektid. Sõltub, kuidas probleemidele adekvaatsed lahendused leitakse ja piiratakse rahulolematuse kasvu, mida näeme paljudes riikides.