Allar Jõks: peenhäälestusest algab tagasiminek

Allar Jõks Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Presidendiks pürgiva endise õiguskantsleri Allar Jõksi arvates napib Eesti praegustel juhtpoliitikutel otsustusjulgust ning valmidust teha kaugemat tulevikku silmas pidavaid valikuid.

Allar Jõks, olete viimastel päevadel mööda Eestit ringi sõitnud ja kohtunud omavalitsusjuhtidega. Kas sellest võib järeldada, et teete presidendikampaanias panuse puhtalt valimiskogule ega looda parlamendis kandidaadiks tõusta?

Jah, näib olevat selge, et mul pole võimalust saada riigikogus valitud. Suure tõenäosusega ei teki seda võimalust ka kellelgi teisel. Seetõttu rõhun tõesti valijameeste kogule ning olen alustanud ringkäiku mööda Eestit.

Parteidest on teile toetust avaldanud Isamaa ja Res Publica Liit ning Vabaerakond. Samas olete ise endast rääkinud pigem kui erakondadeülesest kandidaadist. Palun öelge otse: kelle kandidaat te lõpuks olete?

Näen end ikkagi erakondadeülese kandidaadina, keda Isamaa ja Res Publica Liidu volikogu ning Vabaerakonna fraktsioon on toetama asunud. Kindlasti on mul toetajaid ka teistes erakondades ja valimisliitudes.

Olete nii juristi, õiguskantsleri kui arvamusliidrina tuntust kogunud kui otsese ütlemisega mees. Kuivõrd te nüüd, presidendikampaanias, olete pidanud end sundima ettevaatlikuks ja keelt hammaste taga hoidma?

Minu käest on mitmel kohtumisel küsitud: Allar, kas sa mitte ei peaks end muutma, kui tahad presidendiks saada? Minu selge vastus on olnud ei. Tahan, et Eesti Vabariik saaks presidendi, kes julgeb asju nimetada õigete nimedega ja innustab teisi sama tegema.

Kui ma ei osutu valituks, väärib Eesti järelikult teistsugust presidenti. Aga ma ise ei näe põhjust muuta oma seisukohti ja käitumisjoonist.

Käisite äsja plaaniväliselt Viljandimaal Kõpu vallas, kes on otsustanud riigikohtus vaidlustada niinimetatud kahe tooli seaduse ja haldusreformi seaduse. Miks see algatus teie tähelepanu köitis?

Kuulsin hiljuti poliitilistest ringkondadest väidet, et näe, Jõks on kahe tooli seaduse vastu võitlemisest leidnud endale lõpuks presidendikampaania tarvis hea tööriista. Kui see nii oleks, tuleks väita, et tahtsin presidendiks saada juba 11 aastat tagasi. Meenutagem: see oli 2005. aastal, mil ma esimest korda õiguskantslerina tõstatasin samal teemal põhiseaduslikkuse küsimuse ja viisin selle koos presidendiga riigikohtusse. Sealt alates olen alati vajaduse korral sel teemal sõna võtnud ning usun endal olevat selle põhiseaduslikust taustast ühed paremad teadmised. Tegeleksin sellega ka siis, kui poleks hakanud presidendiks pürgima. Lähen sellega edasi ka juhul, kui ei osutu valituks. Asi on Eesti demokraatia seisukohalt põhimõtteline. See on kohaliku võimu röövimine, mis praegu toimub.

Kas siit võib välja lugeda, et läksite omal initsiatiivil Kõpu vallavanemale Siim Avile appi, et riigikohtusse saadetav taotlus saaks õiguslikult võimalikult tugev?

Just. Pakkusin nõu ja julgustust.

Olen kindel, et Kõpu vald ei jää selles vaidluses üksi ning hiljemalt septembriks on samasisulise vaidega välja tulnud veel hulk omavalitsusi.

Mitu protsenti teis on usku, et riigikohus tõepoolest asubki kõpulaste poolele ega lase tuleval sügisel riigikogulasi linna- ja vallavolikogudesse?

Olen töötanud kümme aastat kohtunikuna, seitse aastat advokaadina ja seitse aastat õiguskantslerina ning tean selle kogemuse põhjalt, et kohtusse minnes ei või tulemuses kunagi ette kindel olla. Aga ma ei ole kunagi ühtegi kohtuteed alustanud lootusetus seisus. Niisiis: jah, ma arvan, et on võimalik, et riigikohus tunnistab kahe tooli seaduse põhiseadusega vastuolus olevaks. Nii põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, mis on kõige autoriteetsem põhiseaduse tõlgendamise allikas, kui ka ainus samateemaline magistritöö ütlevad üheselt: riigikogulaste kuulumine kohalikesse volikogudesse rikub võimude lahususe põhimõtet.

Palun selgitage seda nii, et asjast saaks aru ka need, kes juriidikat ja avalikku haldust eriti ei tönka.

Eestis on kolm võimu: seadusandlik võim, täidesaatev võim ja kohtuvõim. Kohalik võim ehk valla- ja linnavalitsused ei ole eraldiseisev võim, vaid täidesaatva võimu osa.

Riigikogu liikmete kanda on seadusandlik võim ning neil on ühemõtteliselt keelatud osaleda täidesaatva võimu elluviimises. Kui nad nüüd hakkavad korraga mõlemat funktsiooni täitma, tekib kohe huvide konflikt. Kohalikul tasandil peab otsustaja lähtuma kohalikest huvidest, riigi tasandil riigi huvidest. Kahte vastassuunalist huvi korraga esindada ei tohi. Selle pärast põhiseadusesse võimude lahususe printsiip kirjutatigi ning meie kohus on seda arvestada.

Nii nagu mina ei saaks olla korraga advokaat ja kohtunik, ei tohiks riigikogulane olla vallavolikogu liige.

Toosama Kõpu vald vaidlustab riigikohtus ka haldusreformi. Kuidas te sellele vaatate? Palun teil vastata kui presidendikandidaat, mitte jurist. Ehk teisisõnu: milliseid probleeme näete Eesti regionaalpoliitikas?

Kohtusin just enne seda intervjuud nelja Valgamaa volikogu esimehega ja sain kinnituse, et haldusreformi temaatika kubiseb eri masti miinidest, mille otsa riik võib kihutada. Aga olen siiski veendunud, et haldusreformi seadus on esimene samm nende probleemide lahendamiseks. Seadus iseenesest ei lahenda veel midagi: see on vaid raam, mille põhjal tuleb hakata otsustama omavalitsuste rahastamist, riigi ja kohalike ülesannete jaotust, näiteks hariduses, ja paljusid muid asju.

Nii mõnigi teiega konkureeriv presidendikandidaat on pidulikult öelnud, et riigipea olulisim roll on olla õiguse ja õigluse majakas, kes hoiab poliitikalaeva ettenähtud kursil. Kui palun teil selle taustal nimetada ühe probleemi, mis Eesti poliitikat praegu valusalt painab, siis mida ütlete?

Omavalitsustes on mulle korduvalt öeldud, et president võiks rahvale poliitilisi valikuid selgitada ehk aidata valitsust ja riigikogu inimestele lähemale tuua. Olen sama meelt, sest kõik praeguse aja kõige põletavamad vaidlusteemad alates kooseluseadusest ja lõpetades pagulaspoliitikaga on tegelikult vähese selgitamise vili. Sellest, kuidas rahvas oma juhte mõistab, sõltub kõikide ühiskondlike protsesside, kaasa arvatud majanduse edukus.

Olete ikka kindel, et presidendi võimuses on siin midagi ära teha, kui järjepanu tuleb ilmsiks korruptsioonijuhtumeid, mis usaldust hävitavad? Teiegi olete parteide rahastamise teemal kriitiliselt sõna võtnud.

Mulle meeldis, et küsisite Marina Kaljuranda intervjueerides niinimetatud Silvergate’i juhtumi kohta. Olin toona üks selle protsessi algataja ja erakondade rahastamine on mulle seniajani väga tähtis teema. Pean seda riikliku julgeoleku küsimuseks. Eestile on väga ohtlik, kui poliitiline eliit on mingite korruptiivsete sidemete kaudu haavatav. Seetõttu peab erakondade rahastamine olema võimalikult läbipaistev ja kontrollitav.

Muide, presidendilgi on selle valdkonna kujundamises omad vahendid. Ta ei pea riigikogu valimiste järel tegema valitsuse moodustamise ettepanekut tingimata valimised võitnud partei esimehele või sellele, kellel on parimad eeldused toimiva koalitsiooni loomiseks. Sama hästi võib ta lähtuda sellest, kas tulevane peaminister on väärikas ning kas selle inimese tegevus on kooskõlas Eesti julgeolekuliste huvidega.

On poliitikuid, kellele mina presidendina ei teeks mitte mingil juhul ettepanekut peaministriks asuda.

Kellele?

Ma ei lubaks Keskerakonnal valitsust moodustada, kuni tal on praegune juht.

Aga kas Reformierakonnal eesotsas Taavi Rõivasega lubaksite, kui silmas pidada Silvergate’i rahastamisskandaali?

Taavi Rõivasel lubaks. Ma ei tea, et ta oleks oma erakonna rahastamise asjus käitunud kaheldavalt.

Kui suur probleem korruptsioon Eestis teie silmis üldse on? Ma ei pea siin silmas kitsalt tipp-poliitikat, vaid ka omavalitsusi, ettevõtlust ja mittetulunduslikku sektorit.

See ei ole häirivalt suur. Meie õiguskaitseorganid töötavad jõuliselt ja nõudlikult ning see on aidanud viimastel aastatel terve hulga korruptsioonijuhtumeid kohtusse viia.

Aga millise hinnangu annate riigi võimele õiglus päriselt jalule seada? Näiteks Viljandis liigub praegugi vabalt ringi kurjategija, kes mõisteti süüdi haigekassalt 430 000 euro väljapetmises. Tema tingimisi vangistust pole täitmisele pööratud hoolimata faktist, et varastatud hiigelsummast on tagasi tilkunud vaid tühine osa.

Kultuurkapitali kunagise juhi Avo Viioliga on sama asi.

On jah.

Selliste näidete puhul tunnen Eesti riigi haldusvõimekuse pärast piinlikkust. Tegelikult on meie riik väga võimekas, kehtestades bürokraatlikke lisanõudeid ja saades raha kätte ettevõtetelt, kes pole maksuvõlglased mitte kuritegelikel, vaid mingitel teistel ajutistel põhjustel. Aga jah, sellistel juhtudel, nagu te kirjeldasite, ollakse pahatihti raskustes.

Mis kännu taga see asi võiks olla? On see haldussuutmatus, rahapuudus, laiskus või midagi muud?

Rahapuuduse taha ei saa Eestis enam pugeda. See on haldussuutmatuse küsimus.

Kui suur probleem on Eesti ühiskonnas sallimatus ja võõraviha?

Kui ma vaatan, millise kirega sotsiaalmeedias sel teemal räägitakse, siis tundub, et see on probleem number üks. Kui loen ajakirjanduses ilmuvaid tekste, siis näib, et tegelikult on probleem väiksem. Kui ma käin mööda valdu ja linnu inimestega kohtumas, saan aru, et see on vaat et tähtsusetu probleem. Saan siit järeldada vaid seda, et teema on avalikus inforuumis veidi ülepaisutatud, et koondada teatud erakondade taha rohkem valijaid.

Millist erakonda te silmas peate? Kas EKRE-t?

Mitte ainult EKRE-t. Vastandumist kasutavad ka teised.

Küsin siiski: kas te EKRE juhile Mart Helmele teeksite ettepaneku peaministriks asuda?

Kui tema erakond on võimeline looma toimiva koalitsiooni ja tema tegevus on kooskõlas, siis ainult seetõttu, et mõned nende seisukohad ei ole mulle vastuvõetavad, ma ei välistaks seda. 

Teie kandidatuuri nõrkuseks on peetud välispoliitikat, sest seni olete terava pliiatsina silma paistnud üksnes Eesti sees. Palun veenge mind, et te oleks presidendina ka rahvusvahelisel tasandil kõva tegija. Miks peaksin seda uskuma?

Kõigil senistel kohtumistel omavalitsusjuhtidega on mulle öeldud, et Eesti president peakski olema ennekõike näoga oma kodumaa poole. Samas, mis puudutab välispoliitikat, on Eesti välispoliitika põhialused ühemõtteliselt paigas. Me kas tahame tugevat Euroopa Liitu või ei taha. Me kas tahame tugevat NATO-t või ei taha. Me tahame Venemaaga suhelda niipidi või naapidi. President peab olema ametiisik, kes käitub väljaspool kodumaad meie riigis heakskiidetud välispoliitilise joone järgi.

Millise hinnangu te annate Eesti poliitikute reaktsioonile Brexiti suhtes?

Mind häirib, et silmapiir piirdub homse hommikuga. Meil arutatakse selle üle, kuidas käituda eelseisval ülemkogul: kas olla brittidega järsk või sõbralik. Aga tegelikult on põhiküsimus hoopis selles, milline peaks Euroopa Liit olema viie või kümne aastat pärast. See on meie Euroopa Liidu suunalise poliitika võtmeküsimus, millega peavad tegelema peaminister, välisminister ja riigikogu. Tuleks ausalt tunnistada, et Euroopa Liit võib Brexiti tagajärjel päriselt lõhki minna ning meie kohus on kohe äbi mõelda, mida selle vastu ette võtta. Mida teha, et Brexitist ei tekiks dominoefekti?

Mida te välja pakute? 

Euroopa Liitu tuleb reformida – see on selge. Edasi on valiku koht, kas muuta teda paindlikumaks või vastupidi, veelgi tsentraliseeritumaks. Ma ei ole brittide rahvahääletusele järgnenud päevadel kuulnud ühtegi sõnavõttu, mis selle valiku üle juurdleks. Tegelikult peaks Eesti kiiresti välja kujundama oma seisukoha, millisesse Euroopa Liitu tema tulevikus kuuluda tahaks. Meil ei pruugi olla jõudu seda protsessi suurelt mõjutada, aga oma kindel arvamus peaks algusest peale olemas olema.

Olen vaadanud, mida teiste Euroopa riikide poliitikud on ajakirjanduse vahendusel viimastel päevadel öelnud. Näiteks Poola välisminister (Witold Waszczykowski – toimetus) teatas otsekoheselt, et Euroopa Komisjoni president (Jean-Claude Juncker – toimetus) peaks viivitamatult tagasi astuma, sest Brexit on Euroopa Liidu senise eksliku poliitika tagajärg. Sisuliselt sama on öelnud paljud teisedki riigijuhid. Aga kui meie peaministrilt küsiti, kas Suurbritannia kõrval ei peaks mitte ka Euroopa Liit peeglisse vaatama, siis manitses Taavi Rõivas süüdlaste otsimise eest. Vastupidi! Kui me ei otsi süüdlasi, siis ei otsi me ka lahendusi, vaid tegeleme lõputult tulekahju kustutamisega. Eesti välispoliitika peaks ulatuma kaugemale kui järgmine ülemkogu või järgmised europarlamendi valimised.

Sama kehtib suhete kohta Venemaaga. Need sõltuvad suuresti sellest, kuivõrd me suudame rahvusvahelisele õigusele riikidevahelises suhtlemises kaalu anda. Olin ÜRO eksperdina Gruusias, kui seal käis sõda, ja nägin, kuidas suurriigid läksid rahvusvahelisest õigusest külmalt mööda. Nemad saavad rahvusvahelise õiguseta elada, aga Eesti ei saa.

Tuleme koju tagasi. Kui oma kandidatuuri välja kuulutasite, märkisite muu hulgas, et Eestis tuleks rahvahääletuste korraldamise lihtsustamiseks muuta põhiseadust. Kas olete äsjase Brexiti kogemuse taustal sama meelt?

Üks demokraatia alusmõtteid on, et ka rahval on õigus vahel teha valesid valikuid. Kui me väldime rahvahääletusi, öeldes, et rahvas ei suuda õigeid valikuid teha, võime järgmiseks öelda, et rahvas pole võimeline valima õiget parlamenti.

Brexiti viga pole selles, et britid on lollid. Brexiti viga on selles, et keegi jättis oma selgitustöö korralikult tegemata. Küsigem, miks Euroopa Komisjoni president härra Juncker käis hiljuti – olukorras, kus suhtlemisel Venemaaga tuleks jätkata väga nõudlikku joont – visiidil Peterburis? Kas ta poleks pidanud selle asemel olema hoopis Londonis?

Ametist lahkuv president Toomas Hendrik Ilves on viimastel aastatel siseriiklikes sõnavõttudes palju rääkinud vabakonna tähtsusest. Kuidas teile tundub, kui jõudsalt meie kodanikuühiskond on edenenud?

Eesti kodanikuühiskond on praegu kindlasti tükk maad tugevam kui aastal 2008, mil lõpetasin õiguskantsleri ametis. Võtkem näitena kas või kaasava eelarve ideevõistlused, mida mitmes omavalitsuses, sealhulgas Viljandis, on edukalt rakendatud. Samalaadseid häid märke on teisigi.

Aga ikkagi tahaks rõhutada, et demokraatia ei saa mitte kunagi valmis. Sealtmaalt, kus me hakkame Eestit peenhäälestama, algab tagasiminek.

Kuidas nii?

Oletame, et Eesti majandus on seitse-kaheksa aastat vana auto, mille väljanägemine on tipp-topp ning pealtnäha tundub, et saame tubli peenhäälestuse korral sellega veel vähemalt kümme aastat rahumeeli sõita. Aga tegelikult... Ükskõik kui püüdlikult me seal kapoti all peenhäälestusega ei tegeleks, ei suudaks me seda autot eales paremaks muuta. Selle asemel tuleks julgelt öelda: mõtleme parem midagi uut välja, hangime parema ja moodsama auto. President peaks olema nende julgete ütlejate esireas.