Haige psüühikaga mehe pere ei saanud taas kliinikust loodetud abi

Pärast akadeemia rammimist ja võõraste autode lõhkumist viisid politseinikud mehe taas kliinikusse, kuhu ta pikemaks ajaks ravile võeti. Foto: Valdo Ots

Keset päeva Viljandi peatänaval vastu kultuuriakadeemia maja seina sõitnud kolmekümnendates aastates mees väljus oma tuliuuest Subarust ja asus lähedal asuvaid autosid lõhkuma. Vaevalt päev varem oli mees psühhiaatriakliinikust koju lubatud.

See juhtus eelmisel kolmapäeval. Politsei võttis mehe sündmuskohal kinni ja praegu on ta taas psühhiaatriakliinikus. Mehe ema rääkis Sakalale, et lähedased olid juba enne palunud, et mees jäetaks tema enda vastuseisust hoolimata pikemale ravile. Viljandi haigla psühhiaatriakliiniku ülemarst Andrus Tikerpe tõdeb, et juhtum on väga markantne, kuid kinnitab, et kliinik tegutses korrektselt.

Tuline vaidlus valvearstiga

Tollesama Subaru katus oli juba enne kolmapäevast vahejuhtumit tugevasti mõlkis. Omanik oli selle peal kaks päeva varem, esmaspäeva hommikul jalgadega trampinud. Polnud kahtlustki, et tervislike eluviisidega mehe psüühikaga oli midagi juhtunud. Ta rääkis imelikku juttu tehisintellektidest ja paljust muust ega suutnud oma  käitumist kontrollida.

«Ka seesama auto oli tema jaoks tehisintellekt,» märkis ema.

Et tegu on professionaalset abi vajava inimesega, jätab leht isikud anonüümseks.

Ema selgitas, et läks pojaga esmaspäeval psühhiaatriakliiniku vastuvõttu, kus poja ravile jätmiseks ei nähtud põhjust. Auto katuse rikkumise kohta oli valvearst lähedase mäletamist mööda kostnud, et see ei tõesta iseenesest midagi, ning lisanud, et niisuguse teguviisiga ei kujuta ta kellelegi otsest ohtu. Ema ja poeg saadeti kliinikust ära soovitusega minna psühholoogi vastuvõtule.

Sama päeva õhtul käitus mees juba nõnda tasakaalutult, et ema ei julgenud temaga samas ruumis viibida. Ta kutsus välja kiirabi, kes poja ravile toimetaks. Häirekeskus saatis kohale ka politseinikud, nagu sellistel puhkudel ikka. Mees hakkas vormikandjatele kõvasti vastu ega tahtnud kinnisesse asutusse minemisest midagi kuulda. Väevõimuga õnnestus ta siiski uuesti psühhiaatria­kliiniku vastuvõttu toimetada.

Ema sõnul oli tööl sama valvearst, kes päevalgi, ning too uuris alustuseks, miks sama mees uuesti kohale toodi. Kirjelduse kohaselt tekkis veerandtunnine tuline vaidlus, kas võtta mees tema enda tahtest hoolimata ravile või mitte. Ühel pool olid mehe lähedased, kiirabibrigaadi töötajad ja neli patrullpolitseinikku ning teisel pool valvearst. Arst nõustus mehe sisse võtma pärast seda, kui too hakkas taas märatsema.

«Järgmisel päeval läksin tööle, mõeldes, et nüüd saab asi korda,» jätkas mehe lähedane. «Aga hommikul helistati mulle tundmatult numbrilt. Teisel pool oli poeg, kes ütles: tule mulle järele, ma saan koju.»

Ema helistas seepeale poja raviarstile ja uuris, kas kuuldu vastab tõele. Arst vastas talle jaatavalt ning selgitas, et meest tahtevastaselt kinni hoida pole alust. Ema sõnul määrati pojale kaks ravimit: rahusti ja skisofreenia vastu aitavad tabletid.

Koju jõudes hakkas mees internetist rohtude kõrvamõjusid uurima ja olles nende loetelu leidnud, keeldus neid kategooriliselt võtmast. Lähedaste pingutused teda tablette võtma panna ei kandnud vilja.

Teisipäeva õhtul näppas mees kavalust kasutades ema tagant Subaru võtmed ja läks salaja sõitma. Teadaolevalt tiirutas ta Lõuna-Eestis. Lugu kulmineerus järgmisel päeval avarii ja märatsemisega.

Ema tõdemust mööda jäid lähedased poja ravile saamisega alguses selgelt hätta. Kultuuriakadeemia juures juhtunut peab ta õnnelikuks õnnetuseks.

«Jumal tänatud, et inimesed viga ei saanud,» lausus ta.

Paralleel teise juhtumiga

Sakalale selgitusi jaganud Jämejala psühhiaatriakliiniku ülemarst Andrus Tikerpe ei saanud rääkida konkreetse loo üksikasjadest, sest delikaatsete isikuandmete sel moel avaldamine on seadusega keelatud. Küll aga sai ta kinnitada, et Viljandi haigla, mille osa psühhiaatriakliinik on, käitus selle juhtumi puhul korrektselt ning täitis muu hulgas psühhiaatrilise abi seadust, mida raviasutustel tuleb täita.

Toosama seadus ütleb, et tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi rakendamiseks peab olema täidetud kolm tingimust: inimesel on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; haiglaravita jätmise korral ohustab inimene psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; muu psühhiaatriline abi ei ole piisav.

«Kui üks nendest tingimustest ära langeb, siis tahtest olenematuks raviks alust ei ole,» rõhutas Andrus Tikerpe. Esmaspäeval ja teisipäeval ei olnud need tingimused tema sõnul täidetud.

Ülemarst selgitas, et haigla tohib tahtest olenematut ravi teha 48 tundi. Ravi jätkamiseks peab teine arst patsiendi 24 tunni jooksul üle vaatama ja otsustama, kas valvearsti otsus oli õigustatud. Kui otsus on heakskiitev, läheb Eesti seaduste kohaselt asi edasi kohtusse, kus kohtunik langetab otsuse, kas esitatud argumendid on inimese ravil hoidmiseks piisavad.

Niisugune süsteem on Tikerpe hinnangul mõistlik ning tema isikliku hinnangu kohaselt isegi üks maailma  paremaid. Tema kogemust mööda see üldjuhul ka toimib. Kõnealust juhtumit nimetas ta harva esinevaks erandiks.

«See on markantne lugu,» ei salanud arst.

See ei ole viimasest ajast ainuke juhtum, kus vaimselt haige inimene on toime pannud ohtliku teo ning lähedased on soovinud teda varem Jämejala kliinikusse ravile saada. Mäletatavasti ütles ka tänavu aprillis ühe kortermaja trepikojas juhusliku inimese surnuks tulistanud mehe ema, et oli proovinud korduvalt poega ravile viia, kuid selleks ei nähtud alust.

Andrus Tikerpe lausus, et tema hinnangul ei eksitud ka tolle juhtumi puhul millegi vastu ja tegutseti nii, nagu raviasutustelt nõutakse. Juhtunut on asutuses põhjalikult analüüsitud, ehkki ükski reglement seda ei kohusta.

Küsimusele, kuidas ta niisuguste juhtumite esinemist selgitaks, vastas Andrus Tikerpe tõdemusega, et psüühikahäire on teistsugune kui kehaline häire. «See tähendab seda, et psüühiline häire võib väga suurel määral kõikuda. Inimene võib olla ühel päeval täiesti stabiilne, aga järgmisel päeval lausa psühhootiline,» selgitas ta.

Jämejala psühhiaatriakliiniku personali taset hindab Tikerpe korralikuks nii laiemalt vaadates kui Eesti mõistes. «Seni on Jämejala psühhiaatriakliinik koos Põhja-Eesti regionaalhaigla ja Tartu ülikooli kliinikumiga üks kolmest suurest psühhiaatriakliinikust,» märkis ta.

Kõneldes sellest, mida saab ära teha, et psühhiaatria­kliinikus langetatavad otsused osutuksid ka tagantjärele põhjendatuks, ütles Andrus Tikerpe, et eriti esmakordsete patsientide puhul on otsust tehes väga tähtis see, kui palju infot inimese käitumise kohta suudavad lähedased anda.

«Psüühikahäiretest tingitud ohtlikkuse hindamise aluseks on ohtlikkuse risk ehk risk ennasthävitavaks tegevuseks või teiste vastu suunatud agressiooniks. Kui varasemast on teada, et inimene võib muutuda psühhootiliseks, tuleks see info võimalikult kiiresti arstile edasi anda,» rääkis Tikerpe ning toonitas, et jutt ei käi konkreetsetest juhtumitest.

Kell 12.11 muudetud juhtlõigu sõnastust. Kõik kahjustada saanud autod ei parkinud.