Rahvuslane läheb valimistele musta ratsuna

Valdo Paddar on innukalt ühiskonna­korralduses kaasa rääkinud ka neil aegadel, kui fotod ajalehes olid veel mustvalged. Pildil väisab ta «Sakala» toimetust 1998. aastal. Foto: Elmo Riig / Sakala

End riigikogu valimistel Järva- ja Viljandimaal üksikkandidaadina üles seadnud Valdo Paddar loodab parlamendis palju ära teha ning lubab seal teenitava palga annetada nendesse piirkondadesse, kus valijad on teda kõige rohkem toetanud.

Valdo Paddar, te pole praegu viljandlane. Meenutage noorematele lugejatele oma seost meie maakonnaga. Kas olete ka varem siin kandideerinud?

Kandideerisin siin nii 1989. kui 1990. aastal ja osutusin mõlemal korral valituks. Esimesel puhul on jutt kooslusest, mida nüüd nimetatakse mõnikord esimeseks vabaks Viljandi volikoguks, kuid mis tegelikult oli okupatsiooniaegne rahvasaadikute nõukogu. Sain toonaste liikmete hulgas suurima toetuse, kuid rumala häälte ülekandmise süsteemi tõttu pääsesid volikogusse ka oponendid, kes polnud saanud täis isegi mandaadiks eeldatud häälte arvu.

1990. aasta valimiste ajal käisid aga korraga tegelikult kahed valimised: Eesti NSV Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi omad.

Et Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei, mille volikogu liige ja Viljandi piirkonna esimees ma olin, otsustas, et me ei osale võõrvõimu esindusorganites, taandasin oma kandidatuuri. See sisuliselt õige otsus sai isiklikus plaanis saatuslikuks, sest mul oli tolleks ajaks teledebattides kujunenud väga hea reiting, mis näitas ka minu edu vastaskandidaat Jaak Alliku ees. Aga me ei räägi oleksitest, liiatigi osutusin valituks Eesti Kongressi.

Mina tahtsin Eesti riiki juba kaheksakümnendatel ja olin selle nimel ka vangistuses. 1988. aastal vabanesin ja juba aasta hiljem osutusin kõlblikuks olema rahva esindaja.

See oli selge märk usaldusest, võttes arvesse, et tol ajal olid Eesti kodanike komiteed Viljandi maakonnas registreerinud 21 000 inimest. Olin ise seisnud sajus Tallinna tänaval soovijaid kirja pannes. Samuti olin palju rahvaga suhelnud poliitilist infostendi «Sõltumatu Sakala Sein» toimetades. Teadsin hästi inimeste meelsust, veendumusi, valmisolekut oma tõekspidamiste eest seista, aga ka hirme, kahtlusi ja silmakirjalikkust.

Mis juhtus iseseisvuse taastamise järel? Siseministriks sai teie erakonnakaaslane Lagle Parek. Tundus olevat soodus aeg, et ennast riiki üles ehitades teostada.

Üheksakümnendate algul sai selgeks, et riigijuhtimisega peavad tegelema asjatundjad. Leidus palju skeptikuid, kes ütlesid, et meil neid pole.

Mina suundusin üle lahe õppima, ent suhtlesin siinsete mõttekaaslastega palju ja käisin neil ka külas. Meenub üks naljakas seik, mis 1994. aastal jõudis ka «Aktuaalse kaamera» päevauudiseks: väliseestlast ei lasta koju tagasi.

Mul oli Helsingisse suunduvale laevale minnes kaasas Viljandi sõpruslinna Ahrensburgi esindaja käest munapühadeks saadud tibu ja mind ei tahetud temaga üle piiri lasta. Küsiti, kas lind on vaktsineeritud. Pärisin vastu, kas see kajakas, kes just Soome poole lendas, oli vaktsineeritud, kuid umbkeelne tollitöötaja ei saanud minu naljast aru. Et laev läks pärast kahetunnist kinnihoidmist ära ja mul polnud kuhugi minna, jäin öömajale Lagle Pareki poole, kelle algatusel see absurdne juhtum meediasse jõudiski.

Mis puutub enese teostamisse, siis olnuks ehk tõesti kasulik siia jääda, kuid mina ei ole see kala, kes läheb sügavamale, sest seal on parem. Mul oli vaja hankida kõigepealt kogemusi ning ma käisin neid saamas nii Soomes kui Rootsis.

Nüüd, paarkümmend aastat hiljem on meie riik arenenud. Paraku on paljud võetud suunad viinud tupikusse ja nende teemadega ma praegu tegelengi. Näiteks 2010. aastani koostatud riigi arengukava pole täitunud, ent juba on valminud uus üleriiklik planeering aastani 2018. Kui veel eelminegi kava on ellu viimata, siis kuidas saame olla kindlad, et me järgmisel seitsmel aastal päris puusse ei pane?

Rääkige oma programmist.

Kõigepealt meenutan võrdluseks tööd Viljandi volikogus. Minu toonases kümnepunktises programmis oli üks eesmärke, et Viljandi volikogu koosseis vahetuks, ja selle täitsin  eelkõige enda osas.

Praeguseks on kõik punktid teoks saanud. Viimane neist oli see, et Viljandi saaks vanglavabaks linnaks.

Tee oma eesmärkide poole polnud sugugi kerge. Meenub, kuidas mind mõnitati ettepaneku pärast, et linnaliinibussidesse peaks sisenema üksnes esiuksest ja teised jääks vaid väljumiseks, nii nagu siis Skandinaavias juba tehti. Nüüd on see meilgi igapäevane, kuid tollal mu üle naerdi. Mõnikord on väga raske toimida ajas ja ruumis, kus kehtivad eelarvamused.

Ka minu praegune platvorm vajab palju selgitamist. Olen kuulnud kriitikat oma mõtte kohta, et saadikute töö riigikogus peaks lähtuma riigimehelikust mõtteviisist ja olema vabatahtlik. See pole aga minu vaimusünnitis, vaid kogemus ajaloost! 1918. aasta Asutavast Kogust kuni 1940. aastani nii ju Eestis oligi, väikse mööndusega, et kuni 1934. aastani tehti seda demokraatlikus riigikorras.

Tol ajal ei olnud esindusvormid palgalised. Vallavanem ei saanud palka — see oli tema aukohus. Omavalitsuse volikogu ja riigikogu liige ei saanud palka — see oli tema ülesanne rahva ees. Küll aga kehtis trahv neile riigikogu liikmetele, kes tähtsate hääletuskohustusega otsuste ajal kohal ei viibinud.

Kas sellist niinimetatud kuldse Eesti aja praktikat saab tänapäeval rakendada? Kas oskate tuua mõne näite mujalt maailmast, kus praegu samast põhimõttest juhindutakse?

Meil on oma rahvusriik, mida on kunagi aktsepteerinud Rahvaste Liit ja nüüd aktsepteerib Ühinenud Rahvaste Organisatsioon. See on ülim vorm, mida üks rahvus võib üldse ihaleda, ning see peaks andma meile piisavat eneseteadlikkust, et mitte luurata peeglite abil, kuidas teised teevad.

Mujalt eeskuju otsides võime kergesti ummikusse joosta. Näiteks oleme võtnud Eestis mudeliks sotsiaalse turbe tõttu hinnatud Rootsi ühiskonnakorralduse, ent kohtusüsteemi ja juriidika oleme laenanud hoopis teistsuguse ülesehitusega Saksamaalt.

Pole ju võimalik saavutada ühtesid eesmärke hoopis teistsuguste vahenditega! Me ei saa ilma suurte möönduste ja kohandamiseta jõuda saksapärases õigusruumis Rootsi turvaühiskonda. See pole meile pärast luhtumisi ikka veel pärale jõudnud.

Üks pretsedent siiski on: Ungari peaminister on oma igakuisest palgast loobunud ja andnud selle riigi hüvanguks. Kuid see on üksikjuhtum, mis ei kattu minu sõnumiga.

Mis on võimalikult paljude inimeste ühishuvi? Kõiki neid motiveerib raha. Kunagi kehtestati riigikogulase palk põhimõttel, et see oleks nii suur, et saadikut poleks võimalik üles osta. Kui aga riik, kes ju ongi kodanike kogum, eeldab rehepapi tegemise võimalust, siis mida on rahvast oodata? Meil on tarvis mõtteviisi muutust.

Mina olen lubanud anda oma riigikogulase töötasu iga kuu tagasi neisse piirkondadesse, kust mind valimistel kõige enam toetati.

Kas see ei too kaasa süüdistusi häälte ostmises ja populismis?

See ei ole populism ega häälte ostmine, sest ma ei taha midagi vastu. Samuti ei taha ma kontrollida, mida mu rahaga edasi tehakse. Usaldan selle kohapealsetele inimestele ja jätan nende otsustada, kas see summa läheb külaraamatukogusse teatmeteoste ostmiseks või millekski muuks. Üks raamat kestab minust palju kauem.

Saan invaliidsuspensioni ja tulen sellega toime, sest olen seadnud oma elustandardi sissetulekule vastavaks ega ihale elada teistele näitamiseks. Ma võin lubada endale saadiku palgast loobumist ja seda, et ma iga kuu saan puhta südamega riigikogu kõnepuldist kaas­istujatelt kas või nimeliselt küsida, mida nemad on sama summa eest vahepeal kasulikku teinud. Ma arvan, et selline järjepidevus muudab lõpuks mõtteviisi ja nelja aasta pärast on mul järgijaid.

Olete Eesti Vabaduspartei — Põllumeeste Kogu juhatuse esimees. Miks te ei kandideeri oma erakonna nimekirjas?

Ma ei pea õigeks viia ühte nõrka erakonda, kus kord on käest lastud, valimistele enne, kui sisemine tugevus on taastatud.

Kui oma partei praegu sellisesse seisu paneksin, mõjuks see talle hukutavalt.

Üksikkandidaadina on võimalik väga palju ära teha ning muidugi mõista kattuvad minu aated ja tulevikunägemus ka meie erakonna sihtide ja tegevuskavaga. See kõik on ära toodud meie koduleheküljel www.vabaduspartei.org agendas aastani 2013. Just neid suundi ma kavatsen riigikogus esindada.

ELULUGU

Valdo Paddar on viljandimaalastele olnud tuttav juba paarkümmend aastat.
• Sündinud 13. mail 1962 Tartus.
• Elab Tallinnas Nõmmel.
• On õppinud aastatel 1992—1995 Põhja-Karjala rakenduskõrgkoolis ja 1995—1997 Helsingi kaubanduskõrgkoolis.
• On töötanud kultuurivallas ja avalikus teenistuses.
• Juhib Eesti Vabaduspartei — Põllumeeste Kogu erakonda.
Allikas: Valdo Paddar