Aatelised eesmärgid ja võimu kuritarvitamine

Urmas Suik Foto: Elmo Riig / Sakala

KÜSISIN MÖÖDUNUD suvel Horvaatias Brači saarel giidilt, missugusena on Horvaatia rahvale meelde jäänud kaks eri aegade liidrit Ante Pavelić ja Josip Broz Tito. Giid vastas, et Pavelić taastas Horvaatias tuhat aastat tagasi kaotatud iseseisvuse, kuid paraku oli selle hinnaks suure osa Dalmaatsia kaotus Itaalia fašistlikule diktaatorile Benito Mussolinile, lisaks sajad tuhanded mõrvatud serblased ja bosnialased. Tito suutis liita Balkani rahvad võitluses natside vastu ja hiljem seista vastu Stalini diktaadile. Samal ajal kui presidendina jälgis Tito kommunistlikku režiimi karmivõitu reegleid, tagas ta oma riigi kodanikele liikumisvabaduse vabas maailmas. Kui Ante Pavelićisse suhtutakse Balkanil hukkamõistvalt, siis Titot hukka ei mõisteta. 

On hea teada, et eelmise sajandi üheksakümnendatel aastatel kordasid horvaadid serblaste ja bosnialaste suhtes samalaadseid survemeetodeid, küll ehk veidi pehmemal kujul. Ehk ei olnudki väga hea mõte lammutada Jugoslaavia, kus hulk rahvusrühmi olid aastasadu enklaavidena üksteise sees elanud? Võib-olla leiavad Balkani rahvad Euroopa Liidus üksteist uuesti?

MEILE ON PAREMINI tuntud möödunud sajandi esimeste aastakümnete sündmused Venemaal. Eri revolutsioonilised rühmitused tõotasid Venemaa rahvad tsarismi ikkest vabastada. Bolševikel teatavasti tsaari kukutamine õnnestuski. Tõsi, hiljem selgus, et võrreldes kommunistide kehtestatud režiimiga oli tsaaririik lausa paradiis. Aga rahvast hullutati vabaduseaate saavutamise nimel.

Tänu sellele, et Baltimaadel õnnestus Vene tsaaririigist kodusõja segaduste keerises distantseeruda ja sundida kodusõjas räsitud Venemaad oma iseseisvust tunnustama, ei saanud meile osaks katsumused, mille bolševikud Venemaa ja Ukraina rahvastele esile kutsusid. Pärast seda, kui Baltimaid tunnustasid iseseisvate riikidena paljud Euroopa suurriigid, jätkus tollasel Eesti juhtkonnal suures plaanis riigimehelikkust majanduse ülesehitamisele pühenduda. Tundub, et see õnnestus paremini kui paljudel meie tollastel saatusekaaslastel. Ja nagu elu on näidanud, ka tänapäeval.

Demokraatlikku Eesti riiki jätkus aastani 1934, mil kohalikel valimistel saatis edu opositsioonilist Eesti Vabadussõjalaste Liitu. Toonane riigivanem Konstantin Päts ja kaitsejõudude juht Johan Laidoner kehtestasid niinimetatud vaikiva ajastu. Nende väite kohaselt selleks, et kaitsta riiki rahva vaimuhaiguse eest.

Sajad opositsioonijuhid arreteeriti, mõned said väidetavalt isegi hukka. Kõik aate nimel, et päästa riik riigijuhtide keeles mässumeelse opositsiooni käest. Loodi lausa Riikliku Propaganda Talitus, kindlustamaks, et kõik ikka «õiget» juttu räägiksid ja kirjutaksid. Pärast seda, kui Riigikogu söandas valitsust kritiseerida, saadeti see lihtsalt laiali. Kehtestati sisuliselt juhikeskne režiim.

Sellised on olnud mõned rahvuse aate nimel sooritatud kuritegelikud või poolkuritegelikud aktid. Aga on ka rahva või näiteks looduse kaitsmise nimel sooritatud lollusi. Ikka mõne poliitiku enesereklaami (loe: võimu) nimel.

Kuulasin hiljaaegu raadiost tuntud teadlast, kes rääkis, kuidas valitsus teadusemeeste seisukohti ei kuula. Jutt oli Tuhala Nõiakaevu piirkonnast vajalike tee-ehitusmaterjalide kaevandamise võimalustest. Kuigi spetsialistide põhjalikud uuringud kinnitasid, et mingit ohtu loodusele ei ole, otsustas riigivõim seal kaevamise keelustada, luues sinna looduskaitseala. Teadlaste uurimistulemusi ei peetud millekski. Ehk ei vaevutud neid lugemagi.

Või võtame Viljandi linnavõimu ametite maja lammutamise plaanid. Mul tõepoolest ei ole midagi Vabadussõja mälestuse jäädvustamise vastu, küll aga ei ole ma nõus viisiga, kuidas seda teha tahetakse. Isegi süngel keskajal ei lammutanud usurühmitused teiseusuliste sakraalehitisi, mis olid tollal peamised võimusümbolid, vaid kohendasid need endale sobivaks. Näiteks on Istanbuli Hagia Sophia läbi elanud mitu etappi alates õigeusu basiilikast, siis katoliku katedraalist mošeeni ja lõpuks muuseumini. Ainult kommunistlik Venemaa õhkis kirikuid, et tõestada oma pühendumust ateismile.

MIS PUUDUTAB VEEL Vabadussõja mälestuse jäädvustamist, siis mul on konkreetne ettepanek: kohendame selle maja muuseumiks! Selle nimi võiks olla Vabariigi maja. Kõigi muude tähtsate teemade hulgas võiks seal kajastuda vabadussõjalaste ehk vapside teema. Siis oleks raha läinud asja ette, mitte mõne partei valimiskampaania rakkesse.

Muide, mõnda aega tagasi lugesin ühest päevalehest asjatundja arvamust Tallinna Vabadussõja auks püstitatud ausamba kohta. Tema leidis, et see on täielik ebaõnnestumine, mille puhul pole järjekordselt arvestatud spetsialistide seisukohti.