Elav ajalootund räägib Ennuksemäe lugu

Punkri luuk asub otse eluruumi peal ning selleni pääseb järsku redelit mööda. Pildil aitab retkejuht Kristi Ilves ühte matkajat redelilt maapinnale. Foto: Maarja Möldre

Taliharjapäeva paiku valitses Tarvastu vallas Ennuksemäel lumine vaikus. Ilma künkaharjale püstitatud infostendita poleks keegi osanud arvata, et valge vaiba all on peidus suur saladus.

Ometigi olime just sellele mäele jõudmiseks võtnud ette paari kilomeetri pikkuse matka, mis kulges läbi lumise metsa ja orgude.

Õnneks polnud väikesel «Sakala» seltskonnal eksimist karta, sest meiega oli kaasas kaks teejuhti. Olev Kallas ja Kristi Ilves juhatasid meid kitsast teerada pidi otse sinna, kus 66 aastat tagasi varjasid ennast punavõimu eest metsavennad. Sellest Ennuksemäele kaevatud punkrist on saanud vaatamisväärsus, mis kõneleb ajaloohuvilistele kunagisest tragöödiast.

Kuigi Raassilla lähedal paiknev peidukoht ei ole külavaheteest kaugel, pole seda omapäi kerge leida. Seepärast on Tarvastu vald välja koolitanud kolm teejuhti, kes soovi korral huvilisi juhatavad.

Igaüks neist annab retkele oma näo. Olev Kallas on matkamees, kes pakub usaldusühinguga Oltsi matkad loodusretki kogu Mulgimaal. Tema juhatab inimesi Ennuksemäele kas või öösel, et nood saaksid seal pimeduse varjus kõlavaid hääli ja päiksetõusu nautida.

Kristi Ilves oskab Ennuksemäe ajaloost kõnelda mahlakalt mulgi keeles. Kolmas giid on Tarvastu kirikuõpetaja Anna-Liisa Vaher.

Loomulikult võivad huvilised Ennuksemäele matkata ka omal käel. Enne teeleasumist tasub neil aga Tarvastu valla inimestelt hankida voldik, millel on kaart ning Ennuksemäe punkri ja lahingu lugu.

Samas tuleb omapäi matkajatel arvestada sellega, et punker on taastatud võimalikult originaalilähedaselt ning seepärast ei pruugi nad kohale jõudes peidukoopa avasid lume sees märgata.

«Hiljuti käis üks seltskond siin lõkkeplatsil tuld tegemas, aga punkri ust nad üles ei leidnudki,» nentis Olev Kallas.

Meie retk kulges giidide juhatusel ladusalt. Tänu külmakraadidele ja lumekorrale kandis soine maastik hästi.

Soo ja metsa keskel

Kõndisime hanereas kõrgete hangede vahele tallatud rajal ja jälgisime puutüvedele punase värviga veetud triipe — see märgistus juhatabki Ennuksemäele. Künklikule teelõigule jõudes saime imetleda lumiseid oksi ja mõnd kuivanud põlispuud. Nende vahelt jooksid eri mustriga loomarajad.

Kui praegu on Ennuksemäe ümbruses mitu lagedaks raiutud lanki, siis kuuskümmend aastat tagasi laius seal ilmselt paks mets. Küngas seisab inimtühjas kohas soode ja laante vahel, nii et sinna oli turvaline peitu minna.

Kahjuks said metsavennad punkrit kasutada vaid lühikest aega, septembrist veebruari lõpuni. Ajalooliselt õige pildi saamiseks ongi mõistlik minna Ennuksemäele talvel: see on aastaaeg, mil seal tegelikult elati.

Põhjalik ehitis

Ümbrust uudistades kulus meil Ennuksemäele jõudmiseks pool tundi. Künka tipus tegime infotahvli juures hingetõmbepausi, et enne punkrisse piilumist kuulata Kristi Ilvese pajatusi. Elasime vaimusilmas läbi loo, mis oli aastakümneid tagasi sealsamas juhtunud.

Giidi kirjeldust mööda varjasid end Ennukse punkris mehed, kes olid käinud Saksa sõjaväes. Nad aimasid, et pärast venelaste naasmist ootab neid ees arreteerimine.

«Punkri ehitamise algatasid kaks kohalikku meest, Jaan ja Evald Sova, kes olid pärit kolme kilomeetri kauguselt Muri talust,» jutustas giid. «Peiduurgast hakkasid nad rajama 1944. aasta sügisel pärast venelaste tagasitulekut ning neile tuli appi ka teisi mehi.»

Mehed uuristasid künkasse sügava augu, kusjuures sellest välja kaevatud mulla vedasid nad mäenõlvale pinnaselohkudesse. Võõraste silmade eest varjasid nad tegevusjäljed sambla ja metsarisuga.

«Tegelikult oli siin kandis teisigi metsavendade punkreid, aga Ennukse oma oli kõige võimsam. Selle lugu oli ka kõige traagilisem,» nentis jutustaja.

Mehed ehitasid peidukohale mitu väljapääsu. Üks avaus tehti otse eluruumi peale, teine uks avanes kaugel mäenõlval. Sinna viis pikk käik, mis oli mõeldud põgenemisteeks.

Punker mineeriti kahe lennukipommiga, mis kavatseti õhkida siis, kui vaenlase käest enam pääsu ei tundu olevat.

Seda, kui palju mehi aja jooksul Ennukse koopas ennast varjas, on Kristi Ilvese sõnul raske öelda. Arvatakse, et püsivalt oli seal kümmekond metsavenda, kuid palju oli ka ajutisi elanikke. Seal elas isegi üks naine, kes oli abikaasaga metsa kaasa tulnud.

«Käijaid oli siin igatahes palju ja teadjaid veelgi rohkem,» täheldas giid. «See ilmselt saigi punkrile saatuslikuks.»

Lumine tragöödia

1945. aasta 21. veebruaril levis ümberkaudsetes taludes teade, et Holstre vallamaja juurde koguneb Vene sõdureid. Samal õhtul piirasid ründajad punkri ümber. Lahing kestis 22. veebruari pealelõunani.

«Et metsavennad ei tahtnud alla anda, tegid ründajad punkri suu ette tule ja ajasid ruumi suitsu täis,» kõneles Kristi Ilves.

Peidusolijad olid hakatuseks küll ründajatele vastu pannud ning püüdnud ennast  ka õhku lasta, kuid külma ilmaga olid lennukipommide süütetraadid jäätunud. Lõpuks ei jäänudki neil muud üle kui värskesse õhku pageda. Seitse meest lasti sealsamas kohapeal maha, ülejäänud kaks meest ja naine võeti kinni ning nemad surid hiljem Siberis.

«Sedasi see punkri kurb lugu lõppeski,» lausus giid.

Pärast lahingut oli omakseid kutsutud mehi tuvastama, kuid surnukehi neil ära viia ei lubatud. Paar päeva hiljem rüüstati punkrit veel korra ning lõpuks pandi see koos surnukehadega põlema. Ümberkaudsetel inimestel keelati edaspidi Ennuksemäele minna.

Rüüstamise ja põletamise järel jäi Ennukse punker aastakümneteks tuulte räsida. 1993. aastal, pärast Eesti taasiseseisvumist, said omaksed lõpuks võimaluse hukkunud metsavendade jäänused kalmistule matta. 3. oktoobril viis Paistu koguduse õpetaja Raivo Asuküla kirikus läbi nende matusetalituse.

Kui Tarvastu valla inimesed kolm aastat tagasi Ennuksemäe saatust uuesti uurima hakkasid, leidsid nad sellest kohast ainult palgijupid ja sügava augu.

«Siis tekkiski mõte, et nende meeste mälestuseks peaks punkri korda tegema,» lausus Kristi Ilves.

Peidupaiga taastamiseks sai vald raha Leader-programmist ja ehitustöö võttis ette osaühingus Aves Ehitus tegutsev Avo Aedma koos poja Toomasega.

Taastatud punker avati mullu 13. novembril, kui selle juures peeti maha kunagisi sündmusi järgiv näitemäng. Samal päeval leidis seal aset veel väike matusetalitus. Nimelt oli ka ehitustööde ajal punkrist leitud inimluid. Need korjati kokku ja maeti tillukese kirstuga mäenõlva sisse. Matusetalitust juhatas Tarvastu kirikuõpetaja Anna-Liisa Vaher ning matmiskohale püstitati puust rist.

Pimeduse keskel

Pärast ajalootundi oli nüüd meie kord peiduurgas üle vaadata. Olev Kallas kaevas mäeveerul asuva luugi lume seest labidaga välja ja astus esimesena sisse, et valgust näidata.

Paarikümne meetri pikkune koridor lõppes üsna suures kuusepalkidega vooderdatud ruumis, kus olid väike pliit ja kolm nari. Lavatsite najal saime küünlavalgel jalga puhata ning retkejuhtide pakutavat matkajooki, kodust leiba ja seenehoidist maitsta. Jäime urkasse vaid pooleks tunniks, kuid oleksime võinud ka tule pliidi alla teha ja seal ööd veeta.

Kui redeli abil lühemat teed pidi punkrist välja ronisime, tegi ümbritsev lumevalgus esialgu silmad pimedaks. Kogunesime väikese risti juurde, et mälestada neid, kes olid samamoodi lumega kaetud mäel oma elu jätnud.

«Saame enne äraminekut veel kord mõelda, mille pärast siia tulime ning kes olid siin ja mujal need inimesed, kes pidid niimoodi elama ja sellisel moel kaitsma oma Eestimaad,» kõneles Kristi Ilves. «Ehk paneb see meid ka veidi rohkem mõtlema, mis on väärt meie vabadus ja oma riik, mida tihti kiruma kipume.»

Kui teerada pidi Ennuksemäelt uuesti alla ruttasime, jäi meist risti juurde võbeleva leegiga küünal.

ARVAMUS

Kristi Ilves,
giid

Tõenäoliselt näitas punkri vaenlastele kätte mõni reetur, kuid äraandja isik jääbki ilmselt saladuseks. Selle kohta on räägitud mitmesuguseid jutte ja arvatavasti tuleb ilmsiks veel mõni legend, aga asjade tõelist käiku ei tea enam keegi.