Mõni nädal tagasi, õigeusu jõulude viimasel päeval ühes setu tares istudes küsisin tsaariajal sündinud vanaemalt, mitmes raha euro tema elus on.
Repliik: Aeglane aeg
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Nikolai rubla, Eesti mark, Eesti kroon, Nõukogude rubla, Saksa mark, jälle Nõukogude rubla ja jälle Eesti kroon,» loetles ta. Rahareformide arvestamisega läks vanaemal järg käest.
«Euro on väga ilus raha,» kiitis tema noorem õde ning märkasin, et tema murdekeelne «väiga illos», mis minu lapsepõlves oli alati helisenud pikalt ja sageli — vanatädile tundus elu ikka imetlusväärne —, oli asendunud kirjakeelsega. Küllap külaliste pärast.
«Mis te teete siin lumevangis kõik need pikad päevad?» uurisin. «Meile meeldib sauna lõunaseina ääres istuda ja üle mäe vaadata,» vastas vanatädi. «Siit lähevad suured lennukid alatasa kõrgel taeva all üle. Vaatan neid ja tuju läheb millegipärast rõõmsaks. Kohe selline hea tunne tuleb,» pajatas ta silmade särades.
Vanaema õe õhinaga kaasa ei läinud. Tema endassepööratud pilk näis ütlevat: «Noore inimese asi! Sõsar pole ju veel üheksakümmendki täis.»
Aeg liikus tasahilju, akna taga tilkus okstelt sulalund.