Sellest üks inimpõlv hiljem püstitati peaaegu igasse Eesti kihelkonda mälestusmärgid Vabadussõjas langenud omakandimeestele, väljendades neile tänu kättevõidetud vabaduse eest. Need märgid pandi püsti kohalike eestvõttel ja nende annetatud raha eest.
Pärast Eesti iseseisvuse taastamist hakati okupatsioonivõimude hävitatud mälestusmärke järgemööda taastama ja seda tehakse seniajani. Viimastel aastatel on suurima Vabadussõja monumendina taastatud Edgar Johan Kuusiku kavandatud mälestusehis Tallinnas Kaitseväe kalmistul. See on olemuselt sarnane paljudes riikides pärast Esimest maailmasõda kerkinud Tundmatu Sõduri monumentidega – keskne ja üldistav lugupidamisavaldus langenuile.
Kui eespool nimetatud monument on eeskätt riigi poolt ja riigi raha eest püstitatud, siis Narva lähedal Riigikülas taastatati 2014. aastal kohaliku ettevõtja initsiatiivil ja toel 1. jalaväepolgu monument. Mullu suvel taastati Rannu maanaiste seltsi Laine eestvõttel Rannu kalmistul lihtne mälestusmärk Vabadussõjas langenud omakandimeestele.
VABADUSSÕJA monumentide oluline sõnum oli langenute mälestamise kõrval ka saavutatud võidu ja vabaduse tähistamine. Selliseid sõnumeid pidas ohtlikuks nõukogude võim, kes lisaks inimeludele hävitas ka ausambaid ja mälestusmärke – mälupaiku, mis olid seotud Vabadussõja ja katkenud riiklusega. Nõukogude võim kartis mälestust sõjast ja inimestest, kelle auks need monumendid olid pühendatud.
Kommunistliku partei hoone püstitamine Viljandi Vabadussõja monumendi kohale oli lahing mälu ja sellel põhinevate väärtuste pärast. Oma sõdurite mälestamist on eri rahvad tähtsaks pidanud sajandeid.
Maailma linnades näeme mälestusmärke, mis on pühendatud väejuhtidele ja kuulsatele lahingutele. Need jutustavad nende rahvaste lugusid ja kujundavad ajalooteadvust. Seda ei maksa häbeneda.
/nginx/o/2019/01/16/11719778t1h4ffd.jpg)
/nginx/o/2016/06/28/5553667t1h0bc4.jpg)