Milliseid relvi me monumendilt tahame?

Hellar Lill
, ajaloolane
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hellar Lill
Hellar Lill Foto: Peeter Langovits

AJALOOLANE Rein Helme kirjeldab baltisaksa väejuhist Barclay de Tollyst rääkiva monograafia eessõnas, kuidas tema vanaonu Wilhelm läks XIX sajandi lõpul poisikesena Tartust Barclay de Tolly monumendi jalami küljest mõõku ja püsse võtma, et nendega Aafrikasse buuridele appi brittide vastu sõdima minna. Hoolimata geograafilisest kaugusest leidis buuride sõda oma vabaduse eest Eesti tollases ajakirjanduses kajastamist ja rahva seas elavat kaasaelamist. Nagu tänapäeval on kombeks öelda, see kõnetas inimesi.

Sellest üks inimpõlv hiljem püstitati peaaegu igasse Eesti kihelkonda mälestusmärgid Vabadussõjas langenud omakandimeestele, väljendades neile tänu kättevõidetud vabaduse eest. Need märgid pandi püsti kohalike eestvõttel ja nende annetatud raha eest.

Pärast Eesti iseseisvuse taastamist hakati okupatsioonivõimude hävitatud mälestusmärke järgemööda taastama ja seda tehakse seniajani. Viimastel aastatel on suurima Vabadussõja monumendina taastatud Edgar Johan Kuusiku kavandatud mälestusehis Tallinnas Kaitseväe kalmistul. See on olemuselt sarnane paljudes riikides pärast Esimest maailmasõda kerkinud Tundmatu Sõduri monumentidega – keskne ja üldistav lugupidamisavaldus langenuile.

Kui eespool nimetatud monument on eeskätt riigi poolt ja riigi raha eest püstitatud, siis Narva lähedal Riigikülas taastatati 2014. aastal kohaliku ettevõtja initsiatiivil ja toel 1. jalaväepolgu monument. Mullu suvel taastati Rannu maanaiste seltsi Laine eestvõttel Rannu kalmistul lihtne mälestusmärk Vabadussõjas langenud omakandimeestele.

VABADUSSÕJA monumentide oluline sõnum oli langenute mälestamise kõrval ka saavutatud võidu ja vabaduse tähistamine. Selliseid sõnumeid pidas ohtlikuks nõukogude võim, kes lisaks inimeludele hävitas ka ausambaid ja mälestusmärke – mälupaiku, mis olid seotud Vabadussõja ja katkenud riiklusega. Nõukogude võim kartis mälestust sõjast ja inimestest, kelle auks need monumendid olid pühendatud.

Kommunistliku partei hoone püstitamine Viljandi Vabadussõja monumendi kohale oli lahing mälu ja sellel põhinevate väärtuste pärast. Oma sõdurite mälestamist on eri rahvad tähtsaks pidanud sajandeid.

Maailma linnades näeme mälestusmärke, mis on pühendatud väejuhtidele ja kuulsatele lahingutele. Need jutustavad nende rahvaste lugusid ja kujundavad ajalooteadvust. Seda ei maksa häbeneda.

On avaldatud arvamust, et ehk ei tulekski Viljandis taastada vana monumenti, vaid püstitada uus ja atraktiivne monumentaalkunstiteos, mis oma kunstilise lahenduse poolest kõnetaks tänapäeva noori. Ma ei usu, et 1980. aastatel käisid tudengid jõululaupäeval Vabadussõja sangari Julius Kuperjanovi haual Tartus Raadi kalmistul küünlaid süütamas selle pärast, et samba kunstiline lahendus oli popp ja noortepärane. Olulisemad on sündmus ja väärtused, mida see üks väheseid säilinud Vabadussõjaga seotud hauatähiseid kandis.

VABADUSSÕDA ON Eesti ajaloo tähtsaim sündmus: sellest sündis Eesti Vabariik. 1926. aastal Viljandis püstitatud ja 1941. aastal hävitatud, Amandus Adamsoni skulptuuridega ehitud Vabadussõja mälestusmärk on jäänud üheks viimaseks monumendiks, mis on veel taastamata. Viljandi linnavolikogu esimehe Harri Juhani Aaltoneni algatus luua mälestussamba taastamiseks fond ja tema tehtud isiklik annetus on Vabadussõja vaimus teod.

Kas ja milliseid «relvi» me sarnaselt väikese Wilhelmiga Vabadussõja mälestusmärgilt tahame? Kuidas kõnetab meid Vabadussõda tänapäeval?

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles