Tõrksa taltsutamine Viljandi moodi

Ingrid Aguri kunstnikutegevus on osa Ugala ja Viljandi kultuuriloost. Foto: Elmo Riig

Oma viimasel kunstiinstituudi aastal sai Ingrid Agur Ugala peanäitejuhilt Aleks Satsilt tellimuse teha lavakujundus William Shakespeare’i «Tõrksa taltsutusele».

Aleks Sats tahtis kavandeid veebruari alguseks, sestap läks kooli lõpetama valmistuval üliõpilasel kiireks. Vaja oli sambaid ja arkaade. Head nõu andis noorele kunstnikule Estonia peakunstnik Eldor Renter: ta soovitas kasutada telarite süsteemi, mis oli levinud XVII sajandil Itaalias.

1964. aasta veebruaris sõitis Ingrid Agur Viljandisse. Esietenduseni oli jäänud kaks nädalat ja vana Ugala oli kohutavas seisukorras. Seal olid vaid lava, saal ja jalutusruum. Puudus kunstnikule väga oluline töösaal, omaette kabinetist rääkimata. Polnud teostajat, kunstnikku, butafoori, õmblustöökoja juhatajat ega lavavalgustusjuhatajat. Ei olnud ka reklaamiinimest — mitte kedagi, kes peaks iseenesestmõistetavalt kuuluma teatri juurde.

Näitlejad kleepusid toolide külge

Aga Ugala polnudki Ingrid Aguri jutu järgi toona normaalne teater. Aleks Sats oli hea näitleja ja lavastaja, tema tähelepanu oli näitlejatel ning miski muu teda ei huvitanud.  

«Kõik need hädad sadasid mulle kaela,» räägib Ingrid Agur. «Mul polnud ju kogemusi. Küsida polnud kelleltki. Tuli endal nuputada ja katsetada. Oli vaja teha tohutu hulk ajaloolisi kostüüme, aga meil olid ainult üks õmbleja ja üks rätsep — pealegi küündimatu.

Kunstnik meenutab, et raamatupidamine nõudis eelarvet, muidu raha ei antud. «Mulle oli see valdkond tundmatu — seda kunstiinstituudis ei õpetatud,» nendib ta.

Nii pidi Ingrid Agur end kurssi viima sellega, kui palju miski maksab. Tal tuli joosta mööda metallitöökodasid. Telarite tarvis ei olnud torumetalli, oli vaid peenike ja painduv ümarraud. Meestele tundus see töö imelik ning nad tegid seda lohakalt. Õnneks valmistas puutöökoja meister Endel Põldar kaks täiesti talutavat uut mööblikomplekti.

Ingrid Aguril tuli endal katta toolide põhjad ja seljatoed, lakkida ja värvida. Kiiresti kuivavat värvi polnud saada ja segu tuli teha nitrolakist. Paraku sai lakki vähe ja näitlejad jäid proovis toolide külge kinni.

Põrgu avalöök

Ammustel aegadel käitas telareid võimas põrandaalune mehhanism, aga Ingrid Aguril polnud muud võimalust kui panna neid õigel momendil keerama lavamehed.

Telareid oli kuus ja kõiki tuli keerata korraga. Lavamehi paraku ei jätkunud ja appi pidi tulema mõni parasjagu vaba näitleja. Igal telaril oli kolm külge, seega oli vaja maalida 18 pinda, mille suurus oli 2,8 x 1,2 meetrit. Maalida sai Ingrid

öösiti lava põrandal. Et see ei saaks värviseks, laotas ta maha reklaamplakatid.

Puhkust ei saanud kunstnik endale lubada. Väsimus oli nii suur, et mõnikord heitis ta lihtsalt lavale pikali ja magas 15—20 minutit. Vahetevahel tuli ronida mööda püstloodis seisvat raudpulkadega redelit valgustussillale, et vaadata eemalt, mis on valesti.

«See diplomitöö andis avalöögi Ugala põrgule, mida ma poleks osanud kuidagi ette näha,» meenutab Agur. «Lootsime uuele majale. Kui mina Ugalasse jõudsin, oli Satsil juurdeehitise projekt juba laual, aga selle teostamiseni kulus viisteist aastat.»

Välisilmast eemal

Nii publik kui kriitikud võtsid «Tõrksa taltsutuse» väga hästi vastu. Kiideti ka uuenduslikku lavakujundust. Kahjuks ei läinud edaspidi kõik nii meeldivalt.

Kunstnik nendib nüüd, et enamasti ei jäänud ta oma tööga päris rahule: ikka jäi midagi aja-, raha- või materjalipuudusest tegemata.

«Mõistagi nappis ka oskusi või andekust,» jutustab Agur. «Välisilmast jõudis meieni vähe, Viljandi oli nagu konnatiik.» Kunstnikule meenuvad komandeeringud Moskvasse ja Leningradi, kus sai uhkete lavastuste kõrval näha ka palju maitselagedust.

«Püüdsin alati võrrelda, ent avastasin, et selleks pole alust,» räägib Ingrid Agur. «Moskva või Leningradi teatrite töökodades olid igal alal väga head spetsialistid — lavameistrid, kübarategijad või kes tahes. Ja seal oli palju raha. See tekitas lootusetustunde.»

Uue ajastu ootuses

Ingrid Agur oli Viljandis üksi. Erialast kirjandust võis saada vaid Tallinnast, kuid selleks tuli võtta komandeering ja sõita edasi-tagasi.

«Imelikul kombel ei saanud teatri juhtkond aru, et töötan üle jõu,» ohkab kunstnik. «Ei mõistnud mind ka kultuuriminister Viies, kelle jutul käisin. Nii väikse linna teatrisse ei olevatki ette nähtud teostajat, butafoori ja teisi ametikohti.»

Seda, et Ugalas käib rahvast kogu Eestist ja teater teeb iga nädal vähemalt kuus väljasõitu, mis paneb inimestele suure lisakoormuse, ei võetud arvesse.

Ingrid Aguri sõnul ilmutas Ugala juhtkond hoolimatust ja nõnda kestis see lavastaja Jaan Toominga tulekuni.

«Tooming seadis tingimuse, et tööle võetaks teine kunstnik, rõivastusala juhataja, garderoobirõivastaja ja teostaja, aga see oli alles 1979. aastal,» meenutab Ingrid Agur.

Just Jaan Toomingu käe all valmis Ugala uue maja avamiseks lavastus «Rahva sõda», aga see on juba uus lugu.

(Artikkel põhineb Inger Aguri mahukal uurimistööl «Ingrid Agur»).

ARVAMUS
Hendrik Agur,
poeg
Ema on mõistatus. Ühtpidi on ta tagasihoidlikkuse kehastus: ei tüki iial esiplaanile. Ometi on temas peidus ka vajadus, et teda tunnustataks ja märgataks.  
Kui ema oli veel aktiivne teatrikunstnik, kõnelesid tema tööd enda eest. Tal tuli vanas Ugalas üksinda välja mõelda ja teostada tohutu hulga lavastuste kujundus ning ta tegi seda huvitavalt, omapärase lähenemisega ja kõrgel kunstilisel tasemel. See on fenomenaalne.
Ilmselt saigi ta kõige rohkem tunnustust teatritööd tehes. Temas on naiselikkuse kõrval ka meeletu annus töökust, visadust ja sitkust. Need omadused annavad talle läbilöögivõime ja sarmi, mis pole teda hüljanud tänagi, kui ema saab juba kaheksakümneseks.

KUNSTNIK
Tuntud teatrikunstnik Ingrid Agur on sündinud 19. jaanuaril 1931.
• Aastatel 1958—1964 õppis Eesti riiklikus kunstiinstituudis teatridekoratsiooni eriala.
• Aastatel 1964—2002 oli Ugala kunstnik.
• Valik lavakujundusi: 1964, William Shakespeare’i «Tõrksa taltsutus»; 1980, Robert Hans van Guliku «Kohtunik Di»; 1981, Osvald Toominga «Rahva sõda»; 1982, Edward Albee «Kõik aias»; 1986, Per Olov Enquisti «Vihmausside elust»; 1993, Anton Tšehhovi «Kirsiaed»; 1994, Albert Ramsdell Gurney’ «Söögituba».
Allikas: Eesti lavastuskunstnike liit