Arhitekt: vaidlustes tulevad soovid ilmsiks

Karin Bachmann Foto: Margus Ansu / Postimees

Mustla keskväljakut ilmestava purskkaevu kavandite võistluse võitnud töö «Kadunud vabrik» on põhjustanud tulise diskussiooni. Žürii liige, maastikuarhitekt Karin Bachmann soovitab otsustajatel lõplikku valikut põhjalikult kaaluda.

Vallarahval on võimalik veebruari lõpuni raamatukogus töödega tutvuda ja oma lemmik valida.

Karin Bachmann, miks žürii pesulõkse kujutava kavandi kasuks otsustas?

Žürii hindas töid mitmes voorus, hääletades neid järjest välja. Viimaste sekka pääsenute hulgast hääletati esikolmik.

Et tase kõikus tõesti seinast seina ja sinna paremasse seina minu meelest ei jõudnudki, hääletati esimeseks selles kontekstis suhteliselt hea töö. Pulkade kasuks räägib võimalus sobitada elemente ka mujale, näiteks pinkide ja teadetetahvlina. See töö oli lihtne ja ilma üleliigse kribu-krabuta, olles ise samas üledimensioneeritud kribu-krabu, mille sobivuse ja mittesobivuse üle võib tõesti vaielda.

Igal žürii liikmel olid kindlasti omad kriteeriumid, mille alusel ta valikuid tegi. Minul oli üks peamisi kasutatavus: et skulptuur täidaks kogunemiskoha funktsiooni ning oleks külgetõmbav ka ilma purskava veeta. Aastad on näidanud, et väga palju suuremateski paikades ei suudeta purskkaeve töös hoida. Lõplikust valikust oli pulkade töö ainus selline.

Ka oli see sobiliku mõttemastaabiga. Mitmes töös oli näiteks maakera kujutis või midagi sama globaalset. Ma ei ütle, et väike koht eeldab mõttemahult väikseid asju, kuid ülepingutamine, mis ei kanna, on alati naeruväärne. Tagasihoidlikkus on pigem voorus.

Teiste žürii liikmete eest ei ole mul muidugi voli rääkida.

Avalikku ruumi kerkivad skulptuurid toovad endaga enamasti kaasa tulise ja kirgliku poleemika. Huvitav, miks?

Aga see on ju väga hea, et tekib poleemika! Järelikult inimesed hoolivad oma elukohast, neid huvitab selle väljanägemine. Nad identifitseerivad end selle kohaga, see on nende kodu ja kodus tahaks ikka, et kõik oleks korras. See on ju ammu teada, et igal inimesel on oma maitse ja ühist asja välja valida on väga raske. Keegi jääb alati rahulolematuks.

Samas selguvad selliste tuliste vaidluste käigus soovid ja vahel ka nende põhjused ning otsustajatel on otsuseid lihtsam teha siis, kui taust on teada.

Mulle meenus Soome linnageograafi Jussi Jauhianeni väide, et eestlastel pole üldse linnakultuuri. Kuidas teie sellega päri olete?

Ajaloolises plaanis ongi meil see kihistus Euroopa kodanikega võrreldes õhukene ja paljudele asjadele lähenetakse toorelt, mitte vaarisade pärimust aluseks võttes. Mõnikord on see hea, mõnikord mitte. Ühest küljest saaks sel moel vältida vigu, mida teised linnad või riigid on juba ammu teinud. Kahjuks ei ole seda osatud teha, võtame või valglinnastumise.

Teisalt oleme puhas leht ja saaksime katsetada, proovida, lasta mõtetel lennata. Siingi on pöördutud eeskujude poole ja tihti ei ole need meiega sama kultuuriruumi omad, vaid sellised, mis ka mujal ei tööta.

Mis puutub avalikesse skulptuuridesse või parkidesse ja väljakutesse — ei tule meelde ühtegi sellist konkurssi, kus žürii ja rahva arvamus oleks kokku langenud.

Võtame näiteks viimase Tartu skulptuuri «Kultuurilaev», mille autor on Jaanika Kolk. Selle kohta on arvamusi ühest äärmusest teise. Mitte et edu eelduseks oleks vastuseis, kuid tavaliselt on see nii. Tihti on ka avalikke hooneid algul kirutud, kuid hiljem on need muutunud sümboliks.

Pulkade kohta ei oska veel öelda — võib-olla neile ei antagi võimalust sümboliks saamist proovida, võib-olla antakse. Vägivaldselt seda suunata ilmselt ei saa.

Tegelikult hakati seda kohta harutama üleüldse valest otsast. See ei oleks pidanud olema purskkaevu, vaid keskväljaku ruumilise lahenduse konkurss ja sealhulgas skulptuurikonkurss. Praegu jääb ruum ükskõik millise purskkaevu lisamisega poolikuks, sest väljak ei ole tervikuna lahendatud.

Osa autoreid oli püüdnud seda teha, näiteks ühendada bussijaama ja skulptuuri, kuid lõpuni ei olnud keegi läinud. Silmapaistvalt tugevat tööd, mis oleks lahendanud ruumi tervikuna koos skulptuuriga, ei olnudki.

Kõige tähtsam on ju see, et ruumi kasutataks, viibitaks seal kauem, kui võtab aega purskkaevu vaatamine. Lihtsalt möödasõitjatele valguses sähvivat veemängu kavandada oleks imelik, ikka kohalik elanik peab saama sellega sõbrustada.

Linnakultuur on meil väga noor, aga arenev. Päris kindlasti on vaja korralikku kava, kuidas seda arendada. Kui paljudel linnadel ja alevitel on selleks konkreetne visioon?

Mulle tundub, et pigem on visioon just väikestel kohtadel. Suures linnas on palju soove ja survet, eriti parteide poolt, ning kui kiputakse lähtuma poliitikast, mitte ruumilisest mõtlemisest ning jäetakse kuulamata arhitektide nõuanded, ongi tulemuseks ebakvaliteetne, poliitilise mekiga linnaruum. Väikses kohas suudetakse selgemini näha suurt pilti ja konkreetse koha rolli kogu võrgustikus ning kuulatakse ka spetsialiste.

Võib-olla on see arvamus ekslik — eks ole neid kohti selliseid ja teistsuguseid.

Skulptor Aili Vahtrapuu on öelnud, et kui suures linnas ei pruugi kunstiliselt ebaõnnestunud projektid nii drastiliselt silma torgata, siis väikelinna imagot on kerge rikkuda.

Tõsi. Kuigi eks see rikkumine või mitterikkumine ole jällegi igaühe silmis erinev. Muidugi on raske häbiplekist vabaneda, kuid samas pole see võimatu. On ju lammutatud koledaid maju, asi see siis üks kole kuju maha võtta.

Linnal on tähtis identiteeti hoida ning kultuuritraditsioone ja ajalugu au sees pidada. See peaks ju kõikidele päevselge olema.

Jah, see on selge. Nagu ka enne sai mainitud: inimesed küll kujundavad keskkonda, kuid sealjuures ka identifitseerivad end sellesama keskkonnaga. On tähtis, et end seal hästi tuntaks; et oleks meie-tunne.

Teisalt tekib paratamatult küsimus, mis saab siis, kui spetsialistide ja rahva eelistused kokku ei lähe, nagu Mustlas paistab juhtuvatki.

Mustlas oli ennegi plaan lasta inimestel oma lemmik valida. Eks tule siis see tulemus ära oodata. Ma ausalt öeldes ei teagi, mis oleks kõige parem. Tavaliselt vaadatakse rahva vihast mööda ja karavan liigub edasi.

Kui aga tegemist on sisuliselt ühe väikese kogukonnaga... Olen alati avalikustamise ja kohalikega rääkimise poolt, sest see, mida väljast tulijad kaasa toovad, võib olla nende meelest väga lahe, kuid edasi elama peavad sellega siiski kohalikud.

Kuigi kunsti hindamine peaks jääma ennekõike asjatundjate hooleks, saaks pulkade puhul mööndustega kõnelda tarbekunstist — pigem on see taies atraktsioon. Samas on valiku langetamise juures olnud ka rahva esindajad volikogust ja vallavalitsusest, nii et lihtsalt üle astutud pole kellestki.

Kellele peaks jääma viimane ja otsustav sõna?

Viimane sõna jääb nagunii vallavalitsusele, kuid ma arvan, et kohalike inimestega peaks läbi rääkima. See ei ole võimalik suuremate linnade või suurema kandepinnaga kultuuriobjektide puhul, sest igaüks ei ole ju pädev hindama näiteks viadukti vajalikkust, kuid praegusel juhul tuleks haaret lõdvendada. Kuigi jah, see on vallavalitsuse inimeste otsustada.

Ajaloost on teada juhtumeid, kus algul tulist vastuseisu leidnud rajatis on hiljem linna sümboliks kujunenud.

Nii on see olnud ilmselt paljude asjadega, näiteks kommunismi monumentidega. Praegu, kui neilt on kommunism maha pestud, nähakse neist paljudes kunstilist kvaliteeti ega kiputa neid õhku laskma.

Samas võib ka uus monument jääda paljudele lahtiseks haavaks. Nii juhtub ilmselt Vabadussõja monumendiga. Neile, kellele see ei meeldi praegu, ei hakka see kunagi meeldima. «Meeldima» on muidugi lame sõna märgi kohta, mis peab kehastama riigi kodanikule vabadust, kuid mõte jääb: ma ei hakka seda sammast kunagi austama ja viin oma kodumaale mõeldud lilled ikkagi Tartusse Kuperjanovi hauamonumendi juurde.

Seega kui on arvata, et mingi inimrühm võib pulki ignoreerima hakata, tuleks püüda asja varem klaarida.

Milline oleks teie hinnangul Mustlale parim lahendus?

Ehk kõigepealt oodata ära, millised on rahvahääletuse tulemused, ning siis edasi mõelda.

VABRIK

Pesulõkse valmistati Mustlas ligi kolmkümmend aastat.
• Vabrik alustas tööd viiekümnendatel aastatel segatööstusena, kus peale pesulõksude valmistati mööblit ja madratseid.
• Ametis oli üle paarikümne inimese ning toodang läks tervesse Nõukogude Liitu.
• Vabrik suleti 1987. aastal.
Allikas: «Sakala»