/nginx/o/2016/06/21/5533027t1he885.jpg)
Kruusateelt ühte Halliste tagumise tänava hoovi sisse keerates oli näha, et kui seal ei ela just puusepp, siis mõni meistrimees kindlasti. Pastellrohelise maja pooleli oleval terrassil vedelesid tööriistad. Ja hoovinurgas oli miski, mis köitis eriliselt pilku.
See pilguköitja oli Marrandi talu viimane, äsja valminud juurdeehitis.
«Maja on saadud Vene ajal niinimetatud tööosakute ees,» lausus peremees Agu Helimets. «Vana ja lagunenud oli. Hakkasin teda tegema ja järjest teen juurde.»
Pajutüvest käimla
Uue majakese oli Agu Helimets ehitanud puhtalt puuhalgudest. Aknasüvendisse oli asetatud lillepott.
«Puuhunnik oli ja lõhkusin masinaga,» rääkis mees. (Selle puulõhkumiseks mõeldud hüdromasina oli ta muide samuti ise meisterdanud.) «Siis tuli mõte teha tuleva talve puudest maja.»
Ega Helimets esiti suurt juttu teha tahtnudki. Tõdes vaid, et on tagasihoidlik mees ega uhkusta oma tehtuga. Tehtud oli tal aga palju.
Veidi eemal oli paksu pajupuu tüve sisse ehitatud välikäimla. «Kopaga tõime ta selle jaoks siia,» märkis peremees.
Muu hulgas on ta oma sõnutsi töökorda putitanud ja maha müünud päris mitu diiselmootorratast. Õue peal seisid ka kaks Tšehhi traktorist ümber ehitatud põkat. «Need on mul restaureeritud. Number on ka taga, nii et võib minna alevi vahele poodi leiba ostma.»
Mototehnikaga on Helimets asjatanud lapsest saadik. «On lihtsalt külge jäänud,» nentis ta. «Ja mis mul ikka muud teha – ma olen ju pensionär.»
Pensionile sai Helimets viis aastat varem. «Tšernobõli eest,» põhjendas ta.
Mees jutustas, et oli seal katla lähedal nagu kõik. «Katla peal küll ei käinud jalaga sodi maha lükkamas, aga 15 kilomeetri raadiuses töötsoonis olin küll. Need, kes katla peal olid, neid enam ei ole kah.»
Oma hädadest Helimets rääkida ei osanud. Ütles lihtsalt, et pole ju võrdlusmomenti. «Mingid hädad on, aga kust ma tean, et need sellest on.»
Motikas on paras püss
Uudistati seal maja ümber mis uudistati, aga silmad lõid Agu Helimetsal särama siis, kui jutt läks tehnika peale. Ta ajas suurima rõõmuga välja oma musta Harley-Davidsoni. 1500-kuubikuline mootor nurrus kõvasti, kui ta sellega uhkelt nahkpükstes, mis ta enne väljatulekut jalga oli tõmmanud, halumaja ette põrutas.
«2013. aasta juubelimudel. Paras püss ikka. Täna panin talle kotid ka peale.»
Nahkjad kotid oli peremees tellinud veebipoest. Sealt oli ta talv otsa igasugu vidinaid rattale juurde vaadanud.
Pärnu motohooaja avamisel jäi neil kahel küll käimata. «Panin riided selga, aga lausvihm – mida ma lähen,» tähendas Helimets.
See möödunud sügisel Torilt ostetud 300 kilogrammi kaaluv masin on omaniku sõnul ikka selline päris Harley. «Ta on ilma nende suurte kohvriteta. Tänavasõidumasin ja hea masin.»
Pole pika projekti mees
Motojutud aetud, sai Agu Helimetsaga ka ehitusest juttu teha.
«Mets on mul Karksi vallas Mäeküla järve ääres. Seal on mul isatalu,» ütles ta ning viipas riida poole. «Puid sai nii palju, et osa ladusin maja kõrvale. Ei tulnud enam mingit plaani, mida nendega teha, uued ideed tulid peale.»
Teise toa saaks halumajale ahjupuudest juurde meisterdada, aga Helimets pole oma sõnutsi pika projekti mees. «Minul need projektid ongi niimoodi, et pean kiiresti valmis tegema, muidu tüdinen ära. Sellised nädalased tegemised saavad kindlasti lõpule viidud, aga kui juba liiga palju on ette võetud, siis on oht, et asi jääb katki.»
Ühetoalise halumajaga läks aega paar päeva. Sinna sai ka natuke abivahendeid lisatud, sest süvendeid tehes kukkus see paar-kolm korda kokku. Nii olid näiteks uksevõlvile toeks pandud metallkaared ja lage toetasid mõned lauad.
«Ei, närvi ma sellise asja peale ei lähe,» tunnistas Helimets. «Muidu ma ei saaks oma mootorrattaid ega midagi teha. Lähen siis tuppa ja pärast teen edasi, kui miskit juhtub.»
/nginx/o/2022/04/19/14493293t1h0a35.jpg)