Siim Kallas: ma ei tea, mis edasi saab

Siim Kallas Foto: Valdo Ots (Sakala)

Reformierakonna auesimees Siim Kallas tunnistab, et presidendivalimiste protsess on jõudnud faasi, kus tal pole enam suurt midagi öelda.

Siim Kallas, alustasite tänavu kevadel presidendikampaaniat esimesena ja vähemalt pealtnäha kõige läbimõeldumalt. Ometi andsite nüüd, kui me seda intervjuud kokku leppisime, mõista, et te väga ei tahagi sel teemal rääkida, sest asi kipub ära vajuma. Millest selline meelsus?

Ma ei mõelnud seda, et minu kandidatuur oleks ära vajumas. Küll aga on kätte jõudmas faas, kus jutt peaks käima juba väga selgetest kandidaatidest. Erinevalt teistest ei ole minu erakond seni ühte konkreetset nime üles seadnud ja seetõttu on loogiline küsida: millest me rääkima peaksime? Sisust ja vaadetest on juba räägitud. Edasi on küsimus selles, kas kuskil on võimalused mingiteks kokkulepeteks ja milline on eri kandidaatide toetus. Aga sellest saavad rääkida ainult need, kes on neis asjus otsustaja positsioonis.

Olete endiselt Reformierakonna liige ja auesimees. Kas olete aru saanud, mismoodi teie kodupartei kavatseb oma lõpliku eelistuse paika panna? Millal? Kus? Kuidas?

Seda te peate küsima kellegi teise, mitte minu käest.

Aga kas teie saate aru?

Ei, esialgu ma ei tea, mis edasi saab.

Kuidas teie näete, millised muutused on Reformierakonna juhtimises aset leidnud pärast seda, kui te esimehe kohalt taandusite ja kümneks aastaks Brüsselisse läksite?

Ajad on tõesti muutunud. Reformierakond on järjest valimisi võitnud. Kui me alustasime, olime pikka aega tugev teine ehk peaministripartei partner. Nüüd on Reformierakond juhterakond ja see eeldab ka tüürimisel teistsugust loogikat.

Oma osa mängib seegi, et erakond on puht füüsiliselt palju suurem, see nõuab süsteemsemat organisatoorset lähenemist. Isiklikud kokkupuuted inimestega ei maksa enam nii palju, vähem on improviseerimist.

Ja eks ka Eesti tervikuna ole nüüd hoopis teistsugune. Reformierakonna alguspäevil olid asjad palju lahtisemad, palju oli pooleli. Ma ei mõtle siin isegi nii suuri asju nagu Euroopa Liidu ja NATO-ga ühinemine – need olid täitsa unistuste tasandil –, vaid märksa väiksematest seadusandlikest asjadest. Selles mõttes oli toonane periood palju heitlikum ning pakkus võimalust põhimõttelisi valikuid langetada.

Praegu toimib Eesti riik päris hästi. Ilma naljata – võrreldes näiteks Belgia riigiga, mille funktsioneerimist ma Brüsselis lähedalt nägin, on meil paljud asjad paremini.

Taavi Rõivas ütles talvel Sakalale antud intervjuus, et Eesti on jõudnud peenhäälestuse ajajärku, ja sattus sellega laialdase ironiseerimise objektiks. Mida teie sellest hinnangust arvate?

Noh, mis ma ikka arvan... Iseenesest on ju õige, et ühiskondlike muutuste amplituud on jäänud palju väiksemaks. Paljud kaalukad asjad on tehtud. Võtame kõige suurema asja, millest praegu räägitakse, ehk sotsiaalmaksu: kõik tunnistavad, et tööjõumaksud on liiga kõrged, ja valitsus proovib neid kuidagi allapoole tuua. Aga võimalusi seda suurelt teha pole. Mina oleks suuremate muudatuste poolt, aga annan endale aru, et see pole enam kuigi lihtne – ühiskond on paljude asjadega ära harjunud.

Oma kandidatuuri välja kuulutades ütlesite, et tahate Eesti poliitikasse panustada, et siin oleks ka 25 aasta pärast hea elada. Palun tooge välja kaks potentsiaalset libastumise kohta, millest te tahaks presidendina Eestit eemal hoida.

Meie poliitikud on seni kriisiolukordades ja üldse keeruliste probleemide lahendamises suutnud jõuda konsensusele või peaaegu konsensusele. See on meile taganud edu ning presidendi võimuses on kaasa aidata, et samamoodi osataks toimetada ka tulevikus. Loomulikult ei käi see nii, et president kutsub inimesed Kadriorgu kokku ja nõuab ühise nägemuse vormistamist – selleks on vaja pikaajalist suhtlemist ja seisukohtade kujundamist.

Teiseks ma tõstaks esile rahvusvahelise mõõtme. Lennart Meri, keda ma hästi tundsin ja sõbraks pidasin, tähtsustas presidendina välismaist teadmist. Ta ei peljanud vajaduse korral kodumaal öelda: oot, sõbrad, pidage siin hoogu – maailm ei mõistaks meid. Rahvusvaheliste arusaamade kojutoomine on tähtis ka tulevikus. Et ei langetataks otsuseid, mis lähtuvad mingitest hetkelistest sisepoliitilistest kaalutlustest, kuid tekitavad kokkuvõttes suuri rahvusvahelisi probleeme.

Me siin Eestis piitsutame end mõnikord mõttega, et oleme teiste Euroopa riikidega võrreldes väikesed ja kõrvalised. Kuidas teile kui pikalt Brüsselis olnud mehele tundub? Kui väikesed ja mõttetud me tegelikult oleme?

Eesti väiksus on fakt, mille vastu ei saa vaielda. Seda arvestades oleme siiski üsna tõsiseltvõetavad. Seniajani on kõik Eesti juhid ajanud ratsionaalset poliitikat ning saavutanud tänu sellele autoriteedi. Näiteks Andrus Ansipil oli valitsusjuhtide seas väga tugev autoriteet.

Respekt tugines tõsiasjal, et majanduskriisi ajal hoiti Eestis asjad korras. Teadmine, et see riik saab hakkama, maksab väga palju. Eriti olukorras, kus sul on sama laua taga riike, kelle peale ei saa kindel olla, sest on teada, et nad ei saa õieti midagi tehtud.

Hea näide on siin pagulaskriis. See, et Kreeka ei suuda korralikult oma piiri kontrollida, oli ju teada juba ammu ning sellele juhiti korduvalt tähelepanu. Kõik said aru, et probleem võib varsti üle pea kasvada, ning ootasid, et kreeklased, kellest ses asjas kõige enam sõltub, võtaksid midagi ette. Aga nad ei võtnud. Selge see, et sedasi head reputatsiooni ei loo. Eesti on end näidanud vastupidisest küljest: me mitte ainult ei näe head välja, vaid olemegi head.

Kas mitte sellessamas pagulaskriisis ei väljendu ka Euroopa Liidu kui terviku kohmakus?

Aga mida te tahate? Meil on 28 vabatahtlikult ühinenud riiki, mille taust on väga erinev. Neid ei saagi ühe näpuliigutusega ühtselt liikuma panna.

Samas on siiski Euroopa Liidus viimastel aastatel üle ootuste jõuliselt tsentraliseeritud. Ka hääletamise mehhanisme on ümber tehtud just kohmakuse vähendamiseks.

Las ma toon ühe näite oma tegevusvaldkonnast. Üldiselt arvatakse, et õhuruum on üks riigi suveräänsuse kõige tähtsamaid elemente. Aga kui 2010. aastal hakkas Islandil vulkaan purskama ja pani lennuliikluse seisma, saadi väga kiiresti aru, et selle suveräänsusega ei ole suurt midagi peale hakata ning tuleb hakata koostööd tegema.

Ka need sammud, mis on astutud eurotsooni tugevdamiseks, olid 2007. aastal tituleeritud haigeks unenäoks. Kui komisjon hakkas kahtlustama, et Kreeka esitatavad andmed ei vasta võib-olla päris tõele, ja pani ette statistikat auditeerida, lükati see hüsteeriliselt tagasi. Sama oleks tehtud, kui keegi tahtnuks viia riigieelarved Euroopa Liidu kontrolli all. Aga nüüd on need asjad tehtud!

Mõeldes sellele, kui unikaalne nähtus on Euroopa Liit, võib tema arengut pidada pigem kiireks. Eks see ole kõigi asjadega nii: kui vaadata ajas ettepoole, siis tundub, et kõik võtab jube palju aega. Kui aga meenutada protsessi tagantjärele, läks see kuidagi libedalt.

Euroopa Liidus sõltub väga palju sellest, kuidas suudavad inimesed riigiti enda jaoks lahti mõelda, mida head nad teatava allumise eest vastu saavad. See on just see küsimus, mida britid praegu endale esitavad. Väga lihtne on öelda, et meile ei meeldi, kui meile mingeid põhimõttelisi asju ette kirjutatakse, aga kui sa tõstad selle tunde kõrvale ja vaatad uuesti, siis saab üpris kähku selgeks, et ilma Euroopa Liiduta tuleks silmitsi seista palju negatiivsemate asjadega.

Kui täpselt olete lahti mõelnud, mida te hakkate tegema siis, kui ei saa presidendiks?

Oo! Selleks hetkeks, kui meil on järgmine president valitud, on maailm praegusega võrreldes veel tükk maad muutunud – sõltumata sellest, kas presidendiks saan mina või keegi teine. Siis on hingamise koht.

Aga senise kogemuse pinnalt võin kinnitada, et naudin väga õppejõutööd Tartu ülikoolis. See on asi, mis mind ennastki harib. See väljund jääb alles.

Mingil määral on mul tegevust ka Brüsselis. Näiteks järgmisel nädalal juhin seal läbi kolme päeva ekspertgruppi, mis tegeleb rahandusreeglite lihtsustamise küsimusega.

Eks ma anna endale aru, et ootamatult rööpalt mahakukkumisega võib kaduda ka elu mõte. Aga praegu mul seda hirmu küll ei ole.