Vilkuriga masin igalt poolt läbi ei pääse

Sahk üritab teed küll lahti lükata, kuid prügiautol ei ole aega oodata ja sealse piirkonna konteinerid jäävad sedapuhku tühjendamata. Foto: Elmo Riig

Ligi neli aastat üheskoos Viljandimaa prügi vedanud Vilmar Villemi ja Ain Halli sinine vilkuriga prügiauto on läbi käinud nii paksust kui vedelast. Selle juhid on näinud nii mõndagi, aga paksule lumele ja külmunud prügile peavad nad alla vanduma.

Sinise auto jutukas juht Vilmar Villem on prügi vedanud juba neli aastat. Tema laadijast paarimees Ain Hall on seda tööd teinud kolm kuud vähem, aga alati Villemiga koos.

Nende hiigelsuur Scania näeb välja nagu prügiauto ikka, aga lähemal vaatlusel ilmneb, et selle peeglid on räsitud ja parem esinurk otsekui haavleid täis pikitud. See kõik tuleneb väikestest tööõnnetustest.

«Igavene häda on teele ulatuvate okstega, mis jäävad tagurdamise ajal peeglitesse kinni ja tõmbavad need puruks,» räägib Villem mööda kitsast külatänavat alla tagurdades. Peenikesed oksad peksavad vastu parempoolset külgpeeglit.

«Need siin on õnneks väikesed ega tee eriti viga, aga suured õunapuuoksad lõhuvad autot päris kõvasti,» jagab roolis olija kogemusi. Tema töö oleks turvalisem, kui inimesed üle aia ulatuvad oksad ära lõikaksid.

Scania parem esinurk on needitud: plastikust stange ei pea kitsaste teede ääres kõrguvatele jää- ja lumevallidele vastu. Pahatihti on Villem ja Hall pidanud pärast kitsale tänavale keeramist kohe kinni pidama, et valli külge jäänud jupid ära korjata ja hiljem tagasi auto külge kinnitada.

Igale poole ei lähe

Vilmar Villemile ja Ain Hallile antakse kontorist kaasa nimekiri kohtadega, kus nad sel päeval käima peavad. Seda, kuhu nad on sõitnud ja kuhu mitte, saab kontrollida autosse paigaldatud navigatsiooniseadmete abil. Nendest on meeste sõnul abi siis, kui klient väidab, nagu poleks tema juures käidud, kuna nemad vannuvad, et käisid, aga ei saanud läbi.

«Kui tekib vaidlus, on süsteemist kohe näha, kas olen selle talu juurde sõitnud ja mida olen seal teinud,» selgitab Villem. Tema jutu järgi tekivad vaidlused tihti sellest, et prügiauto pole taluni pääsenud, kuigi kohalikud väidavad, et tee on kenasti lahti lükatud ja isegi väikese sõidukiga saab vabalt läbi.

«Tee lükatakse korra lahti, aga nii kitsalt, et mina sealt läbi ei mahu. Vallavanem vaidleb vastu: kuidas ei saanud, mina oma Hondaga läksin. Nojah, aga minu auto on Hondast poole laiem,» selgitab Villem, miks iga tee prügivedajatele läbitav ei ole.

Vilmar Villem ja Ain Hall võtavad enda sõnul küll riske, aga kui veok kinni jääb, on pahandust palju: nii suurt ja rasket autot välja tõmmata on keeruline. Seetõttu eelistavad kogenud mehed jätta eriti riskantsetesse kohtadesse sõitmata ja panevad maaomanikele südamele, et nood tee pisut laiemalt lahti ajaksid.

Lume võiks ära lükata

Meeste jutu järgi tuleb neil praegu kõige rohkem võidelda lumega. «Et me kastile ligi pääseksime, peaks klient enne prügipäeva selle ümbruse meetri ulatuses puhtaks lükkama. Võin öelda, et korralikult on seda tehtud kõigest kümne kasti puhul kahesajast,» räägib Vilmar Villem põlvini lumes sumbates.

Ta on tänulik sellegi eest, kui klient on lume vähemalt konteineri eest ära lükanud. Nii saab auto küll kenasti selleni sõita, kuid Villem peab trossi kinnitamiseks kasti taha sügavasse hange ronima.

Kui ta on sellega hakkama saanud, vajutab Ain Hall kange ja hiivab mahuti üles. Prügi voolab masinasse, mis pressib selle kokku. Kui konteiner on tühi, langetab laadija selle, Villem vabastab konksu ja suleb kaane ning nad sõidavad järgmisesse kohta.

Mõnesajaliitriste ratastel prügikastidega on asi sootuks teine. Neid ei panda auto külge trossi abil, vaid laadija peab kasti masinani lükkama ja käsitsi kinnitama. Paraku juhtub tihti, et Ain Hall jätab kliendi mahuti sinnapaika ja auto sõidab prügi võtmata minema.

Ka lumemüts on liiast

«Inimesed, kelle prügikonteiner seisab iga päev väljas kindla koha peal, astuvad sageli kaks sammu üle lumevalli ja viskavad koti kasti. Nad ei vaevu isegi prügiveo päevaks valli eest ära viskama,» kurdab Ain Hall, kes peaks auku kinni külmunud jäätmemahuti prügipäeval välja tõmbama ja läbi lume autoni lükkama. Selliseks rahmeldamiseks pole kahjuks aega.

Tihtilugu kaunistab prügikasti kõigele lisaks uhke lumemüts. See tuleks kliendil maha lükata, sest prügivedajad võivad mütsikandja rahule jätta ja konteinerit tühjendamata ära sõita.

«Nüüd on meil kaasas fotoaparaat. Kui kast on lumes või me ei saa seda mingil muul põhjusel tühjendada, teeme pildi. Siis saab teenindaja kaebavale kliendile öelda, milles oli viga,» selgitab Vilmar Villem.

Tema jutu järgi pole prügivedajad kiuslikud ega jäta konteinereid tühjendamata lihtsalt laiskusest, aga neil pole siiski aega jäätmemahuteid suurest lumehunnikust taga otsida.

«Kui me ligi ei saa, jääb kast sinna, kus ta on,» nendib Villem.

Häda külmumisega

Ring on peaaegu täis, kui Vilmar Villem ühe talu juures võimsa jäätunud lumevalli otsa ronib ja trossi konteineri külge kinnitab. Eelmise ringi ajal olid nad saatnud selle omanikule tühisõiduarve, sest said kastile küll ligi, aga välja ei tulnud sealt midagi ja meestel ei jäänud muud üle kui jätta pilgeni täis mahuti sinnapaika.

«Inimesed loobivad mõnel pool jäätmed lahtiselt kasti, aga neist imbub vedelikku, mis lõpuks külmub, nii et saan alles kevadel lõpuks prügi välja,» räägib Ain Hall oma kogemustest. Ta soovitab panna olmejäätmed kilekottidesse, sest need ei külmu kokku ja kukuvad kenasti autosse. Siis ei juhtu, et pärast prügivedajate lahkumist seisab õuel veel peaaegu täis konteiner, aga arve tuleb tühjendamise eest.

Villemi kinnitust mööda märgivad nad kohe üles, kui mõni kast on läbi külmunud. See aitab vältida kliendi ja teenusepakkuja vahel tekkida võivaid vaidlusi. «Kui inimene tuleb kaebama, saab klienditeenindaja öelda: teil oli pool kasti külmunud,» sõnab ta.

Selle talu juures kinnitavad Villem ja Hall teineteise järel masina külge kaks konteinerit ja koputavad mõlemat paarkümmend korda. Tegelikult peab prügi ise kastist välja voolama ning koputamine lõhub nii mahutit kui autot.

Sellest ei ole ka eriti palju kasu: kui üks kast tühjeneb poole võrra, siis teisest pudeneb vaid raasukesi ja suurem osa jäätmeid jääb sula ootama. Arve saab klient muidugi täisteeninduse eest.  

Talvel peavad prügivedajad ja kliendid üksteise peale tihti pahandama: üks pool ei viinud prahti ära, teine ei hoidnud teid lahti või ei koristanud konteineri ümbrust. Tegelikult Vilmar Villem ja Ain Hall eriti ei kurda, aga nende meelest võiksid inimesed ettevõtet teavitada, kui ühel või teisel põhjusel ei ole võimalik prügi vedada. Siis ei sõida mehed välja, klient ei pea asjatult maksma ning kellelgi pole põhjust nuriseda.

ARVAMUS
Jaan Viljas,
Veolia Keskkonnateenuste Lääne regiooni juhataja
Viimasel ajal juhtub tihti, et teed on umbe tuisanud ja neid pole suudetud lahti lükata. Oleme palunud klientidel prügikastid võimaluse korral suure tee äärde tuua, et vedajatel oleks lihtsam neid tühjendada. Ühtlasi peaksid kliendid vaatama, et nende konteinerid oleksid ligipääsetavad ja lumest puhtad.
Kui on näha, et mahuti ümbrust ei jõuta puhastada ja autoga selleni ei pääse, tuleks ettevõttele sellest teada anda. Siis saame kliendiga mõne teise kuupäeva kokku leppida ega pea väljastama tühisõiduarveid.