Riigikokku! Kas saama või andma?

Jaanika Kressa Foto: Elmo Riig

VALIMISKAMPAANIA on alanud. Seega on viimane aeg vaadata tagasi möödunud neljale aastale ja visata ühtlasi pilk tulevikku. Mulle on meeldinud praegune valitsus ja olen riigis valitseva olukorraga üsna rahul.

 Pean Andrus Ansipit meie kõigi aegade parimaks peaministriks ja loodan, et just tema moodustab järgmise valitsuse.

Võiksin jälle rahulikult anda hääle ükskõik millisele Reformierakonna kandidaadile, sest minule sobivat erakonda Eestis pole. Reformierakond on ainuke kindlalt paremal seisev partei: kõik teised jooksevad nii juttude kui tegudega aeg-ajalt rohkem või vähem vasakule.

Isamaa ja Res Publica Liit on minu kogemust mööda häälte nimel alati valmis põhimõtetest taganema: viimase tõestuse pakkus venekeelne reklaam, millega ta sülitas keeleseadusele, ning samasse rubriiki kuuluvad laarlaste igavesed armumängud sotsidega.

Rohelised, veel ühed segaduse tekitajad ja vasakule kaldujad, tulid lagedale mõttega pääseda riigikokku parteitute toel.

TULEB nõustuda meedias kõlanud väitega, et rahvusliku erakonna teket polegi Eestis vaja. Ei ole nii palju eestlasi, kes tunneksid muret rahvuse tuleviku pärast: kui on lootust saada parem ninaesine ja tagumikualune, pole ilmavaatel enam tähtsust.

Valimistel on siiski iga hääl oluline ja enne kandidaadi numbri kirjutamist tasub mõtelda, kas inimesel on mingi võimalus riigikokku sisse saada ja kas ta läheb sinna midagi saama või endast andma.

Parteinimekirjade puhul on lootust ainult esimestel numbritel ja järgmistele pole mõtet panustada ka siis, kui nad on õigematest õigemad. Üksikkandidaadi puhul tuleks arutada, kas ta läheb niisama «Tarandit tegema» või on tal positiivne, rahvuse tulevikku silmas pidav programm.

Eeltoodu valguses oleksingi rahumeeli valinud Reformi, kui poleks välja ilmunud must hobune! Rahvuslasena ei saa ma kunagi päriselt nõustuda sellega, et majandus on kõige tähtsam. Peale ainevahetuse on elus veel palju muudki: ideaalid ja aated näiteks. Loll pea on kerele nuhtluseks ka siis, kui majandus on kindlates kätes.  

Musta hobuse kujutisega plakatitega kampaaniat alustanud üksikkandidaadi Valdo Paddari valimissõnum pole eriline ainult meie ringkonnas, vaid terves Eestis. Ometi ei leidu selles midagi uut: idee, et rahvaesindajad peavad olema sõna parimas tähenduses riigimehed, kes teevad oma tööd vabast tahtest ja aadete tõttu, on võetud ajaloost. Samal põhimõttel, tasuta töötas ju meie vana riigikogu.

Toonases riigis, mida ei lauldud vabaks, vaid mille eest olid rääkinud relvad, tähendas riigikogulase töö auametit ja Toompeal vaidlemise eest ei makstud palka. Vastupidi: kohustuslikult hääletamiselt puudujatel tuli maksta hoopis trahvi. Niisugune olukord pani kandideerija kindlasti mõtlema, kas ta ikka on valmis sellise koorma oma õlgadele võtma ja kas ta saab seda endale lubada. Polnud mõeldav, et missioonitundetu inimene oleks pääsenud riigikokku ainuüksi edevusest kannustatuna.

Kes mäletavad Valdo Paddarit Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei loomise ja Kodanike Komitee ajast, ei kahtle selles, et ta peab sõna ja saadab riigikokku saades raha rahvale tagasi. Igal juhul ei saa keegi enam ütelda, et kõik soovivad sinna pääseda palga pärast ja Eestis ei ole enam inimesi, kes läheksid rahvast teenima.

Raha pole kõige tähtsam. Valdo Paddari valijad toetavad põhimõtteliselt uut poliitilist kultuuri, õigemini vana tagasitulekut.