Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2022/04/19/14493293t1h0a35.jpg)
/nginx/o/2016/06/13/5506819t1hccf5.jpg)
«Mul jällegi on ainult tühjad pihud.» Nende laulusõnadega oleks Kaitseliidu Sakala maleva Karksi malevkonna teavituspealiku Ants Kalami sõnul paslik iseloomustada teistkordset avastusretke Mustlasse.
Nagu Sakalagi teada andis, läksid kaitseliitlased esimest korda Mustlasse mullu sügisel, et leida ühest vanast taluhoonest Vabadusristi II liigi 3. järgu kavaleri Johan Purga säilmed. Sel lühikesel ja sombusel sügispäeval oli aga rehealuses liiga hämar ning seetõttu otsustati otsinguid jätkata kevadel, kui päevad on pikemad ja valgust rohkem.
Vihje juhatas sauna
«29. mail kogunesime jälle Mustlasse, et alustada otsinguid uuesti,» rääkis Ants Kalam ning lisas, et vahepeal olid selgunud ka uued asjaolud. «Pärast sügisel Sakalas ilmunud artiklit Johan Purgast võttis Viljandi muuseumi direktori Jaak Pihlakuga ühendust üks vanaproua ja rääkis asjast teistsuguse versiooni. Selle järgi varjas Johan ennast hoopis saunas, mis asus majast eemal piiriheki ääres ja kust oli ohu korral hea kohe metsa pageda. Seal saunalaval oligi ta ennast maha lasknud ja ta oli maetud sinnasamma sauna eesruumi põranda alla.»
Nüüd siis pidid mehed kõigepealt leidma võssa kasvanud õuest sauna. Kümmekonna minuti otsimise järel kostiski hüüd: «Leidsin!» Keset tihedat võsa seisis tõesti pisike saun.
«Et seal üleüldse midagi tegema hakata, tuli saunani rajada juurdepääs ja puhastada ümbrus,» kõneles Kalam. «Mehed eemaldasid pehkinud esikupõranda, et saaks teha proovišurfe.»
Esmase kaevamise au sai endale Eesti sõjamuuseumi koostööpartner Arnold Unt. Ei möödunud aga poolt tundigi, kui ta oli jõudnud järeldusele: sinna küll kedagi maetud pole.
Arutati, et äkki eksis helistaja ruumiga ja Johan Purga maeti just saunaruumi, mida üle vaadates oli leitud vajumistunnusega koht. Seal otsustatigi uued šurfid kaevata, et asi oleks kindel.
Nüüd hakkasid kaevama Kaitseliidu Karksi malevkonna Lilli üksikrühma mehed pealiku veebel Jaak Põldma juhtimisel. Kaevati kitsas ruumis kordamööda ning kivid ja muu suurem praht visati tillukesest aknast õue. Hämaras ruumis pidi keegi kogu aeg taskulambiga šurfi valgustama, et midagi natukenegi tähtsat märkamata ei jääks.
Seekord kulus kaevetöödele tunduvalt rohkem aega, aga tulemus oli ikka sama: sinna kedagi maetud polnud.
Õige saun jäi leidmata
Taas arutati asja küll ühe, küll teise kandi pealt, ent midagi tarka ei suutnud keegi välja pakkuda. Siis võttis Jaak Pihlak telefonitsi ühendust talle helistanud vanadaamiga, et asja täpsustada. Kalami sõnul oli jutuajamine pikk ja põhjalik ning tekitas üha enam kahtlust, et see polegi õige saun.
«See vana saun olevat olnud juba seitsmekümnendate lõpuosas väga viletsas seisus, mida meie leitud sauna kohta öelda ei saanud,» rääkis Kalam. Kuskilt umbes edasi otsida polnud mingit mõtet – see oleks meenutanud heinakuhjast nõela otsimist, mis tavaliselt tulemust ei anna.
Päev oli aga alles noor ja nõnda otsustati siiski ka rehealuse teine pool läbi vaadata, et süda oleks rahul. Mehed kandsid sinna juba läbiuuritud poolele kuhjatud koli ja puud. See võttis suurema osa ajast. Hilislõunaks olid otsijad veendunud, et sealgi on tulemuseks tühjad pihud.
Alistuda aga nii lihtsalt ei tahetud. Arnold Unt lubas teha tööd arhiivis: äkki leidub kusagil selle talu täpsem plaan viiekümnendatest aastatest ja see annab alust otsinguid jätkata. Sama meelt olid Jaak Pihlak ja Jaak Põldma, kes lubasid uurida vanu sõjaväekaarte, mis olid väga täpsed.
«Vahel tundub, et Johan ei tahagi, et tema põrm leitaks. Äkki on ta leidnud oma rahu just selles maalapikeses, kuhu ta toona maeti, ega tahagi saada maetud surnuaia pühitsetud mulda,» arutles Kalam. «On see aga nii või teisiti, peaks selguma veel lähikuudel.»