Juhtkiri: Üle ilma tipud Viljandi vetele

Foto: Elmo Riig / Sakala

Võimalusest hakata maailma paremaid sõudjaid Viljandisse treeninglaagritesse ja võistlustele tooma on räägitud juba palju aastaid. Koht on looduslikult soodne, sest oru põhjas asuval kitsal, ent pikal järvel valitsevad olud on suvekuudel selle spordiala harrastajatele väga head. Samaväärseid tingimusi leiab vaid mõnelt üksikult Eesti veekogult.

Kui eelmise olümpiamedali võitmise ajal neli aastat tagasi oli Jüri Jaansonil põhjust «Sakala» vahendusel Viljandi linnavõimudega sportlaste halbade olmetingimuste ja lääbakil paadikuuri pärast kurjustada, siis praegu, veidi pärast teise medali kojutoomist, on olukord märgatavalt rõõmustavam. Eile sai tema kaasabil nurgakivi kaheksa miljonit krooni maksma minev elling. Vesi on hakanud liikuma.

Mõte Viljandist kui kogu maailma tippsõudjate silmis hinnatud sihtkohast on esialgu siiski kauge unistus. Ometi on see täiesti reaalne eesmärk, milleni jõudmise nimel tasub ala harrastajatel, treeneritel ja toetajatel linnaisadega tihedat koostööd teha. Järves peituv arenguvaru väärib ärakasutamist ning pole ühtegi põhjust, miks peaks seejuures mõtlema väikselt. Kindlasti tuleks sõudjate uhkeid mõtteid silmas pidada järve ümbrusse ehitisi kavandades.

Vaid mõnekümne kilomeetri kauguselt Otepäält on meil võtta näide, kuidas väike linn saab loodusliku omapära tõhusalt ära kasutada. Elanike arvu poolest on Otepää ligi üheksa korda väiksem kui Viljandi, kuid ometi tuntakse teda üle Euroopa spordilinnana. Tõsi, Tehvandi suusakeskus sai esimese suure arengutõuke okupatsiooni ajal, kui seal treenisid Nõukogude Liidu suusatipud. Praegu on Eestile avatud aga kümned eurofondid, mille toel suuri arendustöid ette võtta. Esikohal seisavad ikkagi idee ja pealehakkamine.