Maakooli direktor on nagu Hunt Kriimsilm

Sürgavere koolis on reede lipsupäev. Direktor Aires Põder kiidab, et kolmanda klassi poisid on usinad lipsukandjad. Lipsusõlme tegemine on neil koolijuhi käe all ammu selgeks saanud. Foto: Elmo Riig

Põhikoolis, kus õpilasi on alla saja ja töökäsi napib, juhtub nii mõnigi kord, et direktor võtab pärast tundi kätte tööriistad ja teeb lagunenud asja remondimeest ootamata korda.

Sürgavere kooli direktor Aires Põder unistas noorena küll pealinnaelust, ent sattus saatuse tahtel Viljandisse. Pärit on ta Valgamaalt ja õppis esimesed neli aastat Kuigatsi koolis, mis oli sama suur kui Sürgavere oma.

Aires Põdra lapsepõlves elas tema kodukülas umbes kakskümmend poissi, kes tegid koos palju sporti: talvel mängisid jäähokit, suusatasid ja kelgutasid, suvel korraldasid muid võistlusi. Nad käisid koguni rajooni jalgpallivõistlustel ning pidasid gruusia meestega maha kohaliku tähtsusega rahvusvahelise jalgpallimatši.

Sportlik noorus

Kui Kuigatsi kool suleti, jätkas Aires Põder õpinguid Pukas. Minna seitsmelapselisest klassist sellisesse, kus eakaaslasi oli kolmkümmend, polnud lihtne ning see kajastus õpiedukuses.
Lõpetanud VIII klassi kolmedega, ihkas poiss üksnes sporti teha. Et üks lapsepõlvesõber õppis Tallinnas spordikoolis, seadis ka Aires Põder sammud sinnapoole ning saigi sisse.

Kolm järgmist aastat möödusid kergejõustiku tähe all. Aires Põdra peaala oli kõrgushüpe. Rakveres peetud koolinoorte spartakiaadil võitis ta kõrgushüppevõistluse, olles ületanud kaks meetrit. Meelde on see tulemus jäänud eelkõige numbrikombinatsiooni poolest: «Olin 1982. aastal Eestis 81. kaks meetrit hüpanu!» meenutab Aires Põder.

Pärast keskkooli mõlgutas noormees algul mõtet minna polütehnilisse instituuti. «Olin mõõnast üle saanud, pea oli lahti läinud ja õppida polnud enam raske,» räägib ta. Lõpuks astus Aires Põder koos sõpradega ikkagi pedagoogilisse kõrgkooli kehalise kasvatuse erialale. «Tagantjärele saan aru, et õpetaja- ja treenerikutse ongi mulle kõige sobivamad,» mõtiskleb ta.

Et Aires Põdra põlvkonna moodustavad sõjaajal sündinud vanemate lapsed ning selleealisi noormehi oli vähe, ei pääsenud Vene kroonust ka toonased tudengid. Pärast esimest kooliaastat võeti kogu kursuse noormehed ajateenistusse. Sõjaväes kuulus ta esialgu spordiroodu ning oli mõnda aega samades ridades kui kadunud kümnevõistleja Valter Külvet.

Pealinnast Viljandisse

Nii mõnigi poiss jättis pärast väeteenistust õppimise pooleli, kuid Aires Põder läks kõrgkooli tagasi. 1987. aastal oli ta Viljandi 5. keskkoolis praktikal. Toonane õpetaja Rubo Kõverjalg võttis pedagoogihakatise käekõrvale ja viis 3. kooli. Seal löödi käed, et aasta pärast, kui diplom on käes, saab Aires Põdrast selle kooli õpetaja.

«Tõtt-öelda tahtsin Tallinna jääda. Maapoisile tundus suure linna melu nii põnev,» tunnistab ta. «Nüüd olen küll rahul, et Viljandisse sattusin. Siin on hea ja rahulik.»

Viljandi 3. kooli jäi Aires Põder kuueks aastaks. «On kummaline mõelda, et minu esimest töökohta enam ei eksisteerigi,» mõtiskleb ta.

Siis tegi Põder kannapöörde ja siirdus leiba teenima Tallinna ehitusfirmasse: lapsed olid väiksed ja kodu vajas sisseseadmist. «Kummalisel kombel olid ühte firmasse koondunud kõik kehakultuuri lõpetanud mehed: neli pedast ja üks Tartu ülikoolist,» imestab ta.

Töö oli raske ja pingeline ning perest tuli pikalt eemal olla. «Ükskord pidime ajal, mil laev Helsingist Tallinna sõitis, remontima kambüüsi,» kirjeldab Põder.

Aires Põdra klassiõde töötas sel ajal Sürgavere koolis ja kutsus teda sinna direktoriks. «Ta käis peale kolm aastat, kuni ühel hetkel tundsin: aitab ehitusest küll,» meenutab Aires Põder.

Aastal 2000 siirduski ta väikest Sürgavere kooli juhtima ega ole seda otsust kahetsenud. Nüüd on Aires Põdral seljataga väike juubel: kümme aastat koolijuhtimist. Kogu aeg on ta andnud direktoriameti kõrvalt kehalise kasvatuse tunde.

Sürgavere kooliga oli Aires Põdral muide kokkupuutumist juba siis, kui ta töötas veel 3. koolis. «Sürgavere tuli korvpallis maakonna meistriks, kuigi neil oli treenimiseks ainult väike saal. Olin üpris hämmastunud, kui väikselt maakoolilt pähe saime,» muigab ta.

Koos tegemise võlu

Kehalise kasvatuse tundides paneb Aires Põder rõhku sportvõimlemisele: sellega on ta tegelnud ja see on olnud talle kogu aeg südamelähedane.Tudengina jäi tal vaid nõks puudu, et oleks pääsenud ülikooli koondisesse. Võimlemistreener Andres Truupõldu meenutab Aires Põder seniajani hea sõnaga ja peab teda oma eeskujuks.

«Tunne ja oskus, kuidas lastega ümber käia, pärinevad just temalt. Truupõld oli inimlik: aitas ja poputas, aga ühtlasi pinnis kõvasti,» meenutab ta. «Võimlemine on raske ala, kuid tema ei pahandanud kunagi, vaid pööras olukorra naljaks. Õpilased austasid teda ning ta kogus alati palju positiivseid hindeid, kui õppejõude hinnati.»

Sürgaveres tööle asudes võttis Aires Põder käsile võimlemistreeningud ning korraldas võistlusi, millesse kaasati kohtunikena õpetajad ja teised töötajad. Kui koolijuht paneb dressid selga, hüppab demonstratsiooniks mõned saltod ja ärgitab kaasa lööma, aitab see murda eelarvamuse, nagu oleks direktor ligipääsmatult karm.

Saltode aeg on nüüd küll ümber saanud. «Ma ei kipu enam eriti tunnis harjutusi ette näitama, aga paljud poisid kardavad rööbaspuid ja kangi ning õhutavad mind: «Direktor, näidake ette!» See motiveerib neidki proovima,» tõdeb õpilastel hirme ületada aitav õpetaja.

Väikese kooli omapära

Sürgavere kooli külalised on avaldanud imestust, et direktor teab kõiki 73 last nimepidi ning oskab öelda, kes mitmendas klassis käib. Aires Põder selles midagi imekspandavat ei näe.

«Loomulikult tunnen ma kõiki! Kool on pisike, kõik on peo peal ja teada,» kinnitab direktor. «See on väikese õppeasutuse võlu. Pole midagi imelikku, kui pargis jalutavad ja vestlevad esimese ja üheksanda klassi poiss. Arvan, et suure kooli õpilased nii tihedalt ei suhtle,» arutleb ta.

Tagantjärele tõdeb Aires Põder, et kümme aastat kooli juhtida on pikk aeg. «Olen siin töötades targemaks saanud, kuid päris targaks veel mitte,» naerab ta.

Väikeste koolide õhkkond on inimlikum nii lastele kui töötajatele. Samas tunnistab Põder, et õpilaste nappus tekitab muret.

Tuleb leida lisavõimalusi, et lastel oleks huvi ja õppeasutus paistaks silma. Nii on Sürgavere kool asunud koostööd tegema Eesti meteoroloogia ja hüdroloogia instituudiga ning õpilastele jagatakse ilmaõpet.

Loodusteemad on Sürgaveres üldse tavalisest suurema tähelepanu all: pikalt on koolis tegutsenud ornitoloogiaring, kus ka ülemeelikumad leiavad aega ja huvi süveneda ning vaikselt uurida.

Aires Põder ei ole seda tüüpi, et lärmakalt korda nõuaks, kuid vahel on tal siiski tulnud häält tõsta. «Hääl peab olema mõjuv. Kui korra müristad, siis sind kuulatakse ja see jääb meelde. Tegelikult saab ka midagi ütlemata, üksnes pilguga korrale kutsuda,» usub Aires Põder.

Traditsiooniline lipsupäev

Sihile aitavad Aires Põtra pigem järjepidevus ja nõudlikkus. Õpilaste ideid, mis toovad kooliellu vaheldust, võtab ta meeleldi kuulda ja aitab ellu viia. Mõni aasta tagasi tegi üks poiss direktorile ettepaneku, et reede võiks olla lipsupäev.

Kasutatud riiete poest soetas koolijuht tubli tagavara lipsusid ning nüüdseks on lõpetanud mitu lendu noormehi, kes on saanud nii lipsu kui oskuse teha sellesse korralik sõlm. Peaaegu kõik poisid on kaelasideme omanikud. See ei ole küll kohustuslik, kuid reedeti kannab seda ka Aires Põder ning teretab kättpidi poisse, kellel on lips kaelas, ja tüdrukuid, kellel on seelik seljas.

Praegugi ripub direktori kabinetis riidepuul paarkümmend lipsu, mis ootavad uusi omanikke. «Minu isa ei osanud lipsusõlme teha ning olen kuulnud, et ka mõne õpilase isa ei valda seda kunsti. Perepäeval tegime õpitoa, kus nii isad kui pojad said selle selgeks,» jutustab Aires Põder.

Pärast tööpäeva direktorirollist välja astuda ei ole lihtne. Viljandis on Aires Põder ikka ropendavaid ja pargi varjus suitsetavaid lapsi korrale kutsunud. «Kole on vaadata, kuidas neiud suitsetavad — see teeb kurvaks,» kahetseb ta.

Karistus peab Aires Põdra arvates olema selline, et ei alanda last, vaid paneb ta aru saama. Siis ta häbiväärset käitumist loodetavasti ei korda.

Ühine tegevus annab hea kontakti ning võimaldab isegi kõige suurematele krutskivendadele ligi pääseda ja neid suunata.

Aires Põdra peres on kaks täiskasvanud poega. «Asjalikud ja tublid poisid — nendega saab juba laua taha istuda ja kõik jutud ära ajada,» muheleb isa. Vanem poeg õpib maaülikoolis metsatööstust, noorem omandas ühendatud kutsekeskkoolis elektrikukutse. Abikaasa töötab Otepää tervisekeskuse juhatajana.

ELULUGU
Sürgavere kooli direktor Aires Põder on pärit Valgamaalt.
• Ta on sündinud 1964. aasta 19. mail Valgas.
• Lapsena elas Valgamaal Kuigatsi külas.
• 1971.—1975. aastani õppis Kuigatsi koolis (õppeasutus suleti).
• 1975.—1979. aastani käis Puka koolis.
• 1979.—1982. aastani jätkas haridusteed Tallinna Spordiinternaatkoolis.
• 1982.—1983. aastani läbis Tallinna Pedagoogilise Instituudi esimese kursuse.
• 1983.—1985. aastani viibis ajateenistuses.
• 1985.—1988. aastani jätkas õpinguid Tallinna Pedagoogilises Instituudis.
• 1988.—1994. aastani töötas kehalise kasvatuse õpetajana 3. koolis (Valuoja kool).
• 1994.—2000. aastani töötas ehitajana firmas Epopõrand-R.
• 2000. aastast peale on olnud Sürgavere kooli direktor ja kehalise kasvatuse õpetaja.
Allikas: Aires Põder