Teadlane: lisasöötmine mõjutab väikest osa kitsi

Kuigi metskitsed kipuvad hädaga koduaedadesse õunapuude alt ubinaid otsima, ei pruugi see toit nende jaoks sugugi tervislik olla. Foto: Elmo Riig

Keskkonnateabe keskuse ulukiseireosakonna juhataja Peep Männili hinnangul võib metsloomade toitmine mõne metskitse päästa, kuid nende arvukuse kahanemist see ära ei hoia.

Viimasel ajal on Eestis kõlama hakanud arvamus, et metsloomade talvine toitmine ei ole õigustatud. Ulukiuurija Peep Männil, kas loomadele metsa lisatoidu viimine tuleb neile kasuks?

Kindlasti ei saa ma inimestele öelda, et metsa ei tohi toitu viia. Samas on looduses paljudel asjadel mitu tahku, sestap on ka loomade toitmisel omad miinused. Näiteks nendestsamadest söötmispaikadest võivad metskitsedele saada ökoloogilised lõksud. Eelmise talve lõpul oli näha, et söödakohtade juures hukkus arvukalt metskitsi.

Kas see tähendab, et loomad muutuvad toitu otsides laisemaks?

Nad lähevad muidugi kergema vastupanu teed: kogunevad söödakoha juurde ja jäävad sealsest toidust sõltuvusse. Ja kuna see toit võib erineda sellest, mida nende organism on harjunud looduses saama, võivad tekkida tõsised seedehäired.

Teiseks on parasiitide ja nakkushaiguste levik söödakohtades märgatavalt suurem, sest loomad on hulganisti koos, samuti jätavad metskitsed väljaheited sinnasamasse.

Kolmandaks leiavad ka kiskjad need söödakohad üles ning võib suureneda metskitsede murdmise sagedus. Kui kitsed elaksid hajusalt, murtaks neid arvuliselt vähem.

Kas inimesed teevad metsloomi toites siis valesti?

Päris nii ka öelda ei saa, teatud tingimustes võib lisatoit loomi aidata. Aga kindlasti võiksid toiduplatsid asuda metsas pigem hajusalt ning seal peaks olema võimalikult looduslähedane toit. Kitsede puhul on head lehisvihad ja langetatud haavad, mille koort söövad meelsasti ka põdrad ja jänesed.

Metskitsede looduslikuks toiduks on talvel peamiselt puhmarinde taimed ja lehtpuuvõrsed, aga sellised toiduained nagu õunad, silo ja vili võivad nende seedesüsteemi ära rikkuda.

Kitsed on harjunud oma energiat saama tselluloosi seedimisest, neil on selleks vajalik mikrofloora. Kui nad söövad vahepeal pikemat aega vaid niisugust toitu, mille tselluloosisisaldus on väike, see mikrofloora hävib ega taastu. Kui loom hiljem uuesti tavalist toitu sööma hakkab, ei saa ta sellest enam energiat kätte, hakkab täis kõhuga nälgima ning hukkub.

Vilja viiakse metssigadele — nemad on hoopis teistsuguse seedimisega segatoidulised, kes eelistavadki tärklise- ja valgurikast toitu.

Kuidas ikkagi loomi aidata? Kitsed on ju hädas.

Sellistel sügava lumega ränkadel talvedel on loomulik, et metskitse populatsioon võib mitu korda väheneda. Metskits on lõunapoolse päritoluga liik, kes elab meil oma areaali põhjapiiri lähedal. Soojematel vähese lumega talvedel tunneb ta end siin väga hästi, rasketel talvedel jääb aga selgelt hätta.

Lisasöötmine mõjutab niikuinii vaid väikest osa kitsedest, kes tulevad söödakohtade juurde. Enamik ulukeid jääb ikkagi loodusliku toidu peale.

Metskitsede magamiskohtade ja metsaaluse puhastamine puhmarinde taimede paremaks kättesaamiseks on samuti väikese mõjuga, sellega võime taas päästa vaid mõne üksiku looma.

Metssigadega on teine asi, nende puhul avaldab lisasöötmine kindlasti mõju. Aga tänavu ei ole nende olukord nii hull, sest maa on pehme ja sead saavad endale süüa sonkida. Samuti on metssigade arvukus praegu Eestis pigem liiga suur.