Soomeveres tuli välja suur hulk viikingiaegset hõbedat

Hoburaudsõle nõel ja kaarefragment koos käevõru katketega. Foto: Ülle Tamla

Vaid tänu juhuste kokkulangemisele jõudsid arheoloogid Võhma lähistele Soomevere küla lähedale põllule uurima münte, mis juhatasid Viljandimaa viimaste aastate tähtsaima aardeleiuni. 

Üle-eelmisel talvel põllule paljaks sulanud kohta uudistama läinud noormees märkas seal sätendavaid litreid.

Esialgu pidas ta neid alumiiniumpleki tükkideks, mida tarvitatakse ehitustööl naelaalustena. Põllult kaasa võetud plekitükid ununesid aastaks lauasahtlisse, kuid meenusid siis, kui ta juhtus vaatama ETV «Ringvaate» saadet, kus tutvustati hiljuti avastatud arheoloogilisi leide. 

Viikingimündid

Saates näidati jutu illustreerimiseks viikingiaegseid õhukesi hõbemünte, mis sarnanesid noormehe leitud plekitükkidega. Anti ka konkreetne juhis, kuidas arheoloogiliste esemete, sealhulgas müntide avastamise korral käituda, ning ta võttis juba järgmisel hommikul ühendust muinsuskaitseametiga ja teatas, et on ilmselt sattunud  aardele. 

Leiukohale tulnud muinsuskaitseameti inspektor ja arheoloogid kinnitasid seda arvamust: tõepoolest oli avastatud hilisviikingiaegne hõbeaare.  

Hiljem on arheoloogid käinud korduvalt kohta uurimas. Tallinna ülikooli arheoloogide Ülle Tamla ja Mauri Kiudsoo sõnutsi ei ole see tervikaare, vaid põllutöödega laiali kantud leid.  «See fakt ei kahanda aga avastuse tähtsust. See on nii Eesti kui ka laiemalt Läänemere ruumi esiajaloole oluline leid,» märkis Ülle Tamla. 

Aarde kättesaamiseks kooriti põllumulda umbes 5 sentimeetri paksuste kihtidena kuni aluspõhja ehk heleda liivani. «Iga kihi koorimise järel kontrollisime uuringuala ja sealt eemaldatud pinnase risti-põiki üle metallidetektoritega,» kirjeldas Mauri Kiudsoo. Selle töö tulemusena selgitati välja leidude leviku­areaal, mis jäi umbes saja ruutmeetri suurusele alale. 

Hakkhõbe

Arheoloogide kinnitusel on Soomeveres leitu Viljandimaa viimaste aastate tähtsaim leid. Aarde sisuks on hõbemündid ja -ehted. 

«Et osa müntidest on väikesed fragmendid, ei ole korrektne enne uurimise lõpetamist ja eksperthinnangu andmist esitada nende lõplikku arvu,» ütles Ülle Tamla. «Oleme kogunud paarsada vermingut. Sama lugu on ehetega, mis on samuti fragmenteerunud. Vaid üks käevõru, mis on teistest paksem ja meenutab esmapilgul hõbedakangi, on säilinud tervena.»

Ülejäänud ehteasjad on arheoloogide sõnutsi märksa õhemad ja see on ka põhjus, miks need on katkised. «Siiski saab juba praegu öelda, et ehete hulgas on tükid ühest või kahest hoburaudsõlest ja ühest või kahest õhukesest lahtiste otstega käevõrust,» rääkis Tamla. 

Mündifragmentidest eristuvad tema sõnutsi selgelt need, mis on teadlikult pooleks või veerandikeks raiutud, sest viikingiajal ja mõnevõrra hiljemgi käibisid mündid ja ehted kaaluhõbedana. «Kauplemisel kaaluti hõbedat ja selleks, et saada soovitud kogus, võetigi ette hõbemüntide ja ehete raiumine või lõikamine. Arheoloogias on selle kohta lausa omaette mõiste – hakkhõbe,» selgitas arheoloog. 

Ehete juures ei ole tahtlikku hakkimist näha, sest murdekohad on ebaühtlased ja osutavad põllutööriistade või pinnasega kokkupuutumisest tekkinud kahjustustele.

Mauri Kiudsoo kinnitust mööda on leitud paarisajast mündist valdav enamik vermitud Saksamaa arvukates rahapadades, kuid leidub ka Inglismaal valmistatud anglosaksi valitsejate verminguid, Araabia kalifaadi rahasid, Skandinaavias tehtud inglise müntide imitatsioone ja muud.

XI sajand

Mauri Kiudsoo sõnutsi pärineb Soomevere aardeleid kõige rikkamast muinasaja perioodist, Eesti mõistes järelviikingiajast, mille algust arvestatakse 1060. aastast. Just siis puhkes läänemeresoomlaste kaubandus õitsele ja see peegeldub muu hulgas ka meilt avastatud hõbeaarete suures hulgas. Kui mujal Põhjamaades XI sajandi teisel poolel mündiaarete moodustumine pidurdus, lakates Kiudsoo sõnutsi XII sajandi alguseks hoopis, siis Eestist teatakse just sellest perioodist ridamisi kogukaid mündiaardeid.

XI sajandi neljast viimasest aastakümnest ning XII sajandi algusest on siinmail leitud juba enam kui kolmveerandsada aaret – mitu korda rohkem kui ühelgi teisel Läänemere maal sel ajal. Tõenäoliselt jõudis Soomevere hõbe Eestisse rahvusvahelise kaubavahetuse tulemusena.

Muinsuskaitseameti arheoloogia vaneminspektor Nele Kangert paneb inimestele südamele, et ei tasu peljata oma leidudest ja kahtlustest muinsuskaitseametile teada anda, sest koos arheoloogide ja teiste spetsialistidega saab kiiresti selguse, kas tegu on mõne kultuuriväärtusliku ja teadusele olulise leiuga. 

«Nagu Soomevere juhtum näitas, võib plekitükina tundunud ese mõnikord juhatada kätte tuhande aasta eest maapõue jäänud peitvara,» rääkis Kangert. 

Soomevere aare on jõudnud konservaatorite ja arheoloogide hoole alla Tallinna ülikooli, kus kõik leiud ükshaaval puhastatakse ja määratakse. «Alles seejärel saab täpsemalt öelda, millal aare maapõue võis jääda,» lisas vaneminspektor.