Tantsuõpetaja Helle Paldra tõi oma luuleloomingu salalaekast välja

Luulekogu «Olen kui vikerkaar» ilmus eelmise aasta lõpul. Foto: Erakogu

Teiste Viljandimaa autorite seas avaldas mullu luulekogu Viljandi tantsuõpetaja Helle Paldra. «Olen kui vikerkaar» sisaldab 50 leheküljel 50 luuletust — enamasti loodus- ja tundelüürikat.

Pealkirjad «Varasügis», «Nostalgia», «Sügisball», «Talve viimane öö», «Kevad saabub!», «Loojang» räägivad enda eest ise.

Endastki mõeldes võtab autor appi looduse:
Uhke roos ma ei tahagi olla
ja pole ma uimastav nelgiõis.
Olen kasvanud kaskede alla,
samblamätastelt kastet ma jõin.

See on avaluuletuse, neiupõlves loodud «Kreedo» esimene salm. Riimide looja kirjutab, et tahab olla sinilill või süda muretu, mõtted täis luulet / — karikakra õrnlihtne õis.

Helle Paldra ütles, et hakkas luuletama juba koolieas, kuid ei tihanud seda kellelegi tunnistada, sest pidas oma loomingut küündimatuks. Klassivend Ingvar Luhaäär — tema küll oskas, tal oli andi.

Nii ta arvas, kuid seadis sellegipoolest mõtteid riimi ja ühtlasi peitis oma värsse, et keegi neid ei näeks. Vargsi tegeles Helle Paldra luuleloominguga ka ajal, mil oli juba aastaid abielus olnud.

Kui tütrepoeg sai kolmeseks, kirjutas vanaema õnnitluskaardile pühendusluuletuse «Andrele». Tütar küsinud seepeale, kust ema need salmid võttis, ning siis ta avaldanudki oma saladuse, oma tundelüürika.

Kui Andre sai neljaseks, sündis luuletus «Koos lemmikmehega»:
Võtame palli ja vile,
lähme võililleväljakust üle,
teeme kooli ees mänguplatsil
ühe ägeda jalgpallimatši.

Mullu kevadel, kui Tallinnas elav koolivend Ingvar Luhaäär korraldas luulevõistluse, saatis sellele salanime all oma loomingut ka Helle Paldra. Mitme võistlusvooru järel soovis korraldaja autori kohta andmeid, et tema töid luulevalimikku panna, ning siis avaldas ta oma nime.

Kogumiku «Olen kui vikerkaar» aitasid Helle Paldral trükki toimetada lapsed. Selles leidub nii noorpõlve kui viimase aja luulet.

Luulekogu on kujundanud Viljandi kunstnik Evi Kaur.