Viljandi täiskasvanute gümnaasiumi üheksanda klassi õppekavas on aine «Õppides loon ennast», mille kaudu kogenud pedagoog õpetab noori koolis paremini toime tulema.
Õppimise tund ärgitab oma elu juhtima
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Möödunud sügis oli juba kolmas, kui inimeseõpetust andev Saima Perve täiskasvanute gümnaasiumi üheksandas klassis käijad kokku kogus, et rääkida nendega õppimisest.
Või mis rääkida — pigem tegi ta palju vajalikke asju neile selgeks praktilise tegevuse abil.
«Põhikooliõpilastega ei saa nii, et lähen ja pean neile loengut — seda on võimalik teha võib-olla kaheteistkümnendas klassis,» nentis õpetaja. «Üheksandas klassis tuleb kõike teha ikkagi praktika varal, sest õpilased peavad tundma, et neil on üht või teist teadmist kohe vaja. Eks nad purista algul vastu ka ja mõni jääb varsti tunnist kadunuks, kuid osa leiab selle aine ikkagi kasuliku olevat.»
Annavad kergesti alla
Mõtte, et koolikavva tuleks võtta õppimist tutvustav aine, pakkus kolm aastat tagasi välja toonane täiskasvanute gümnaasiumi õppejuhataja Helgi Teder. Ta tegi õppekava koostamise ettepaneku Saima Pervele, kes on üle kolmekümne aasta töötanud Olustvere teenindus- ja maamajanduskoolis ning viimased viis aastat andnud täiskasvanute gümnaasiumis psühholoogia, inimeseõpetuse ja terviseõpetuse tunde.
«Õppeaine vajalikkus seisnes selles, et üheksandikud kippusid kergesti alla andma,» seletas Perve. «Sügisel tuleb meie kooli alati palju õpilasi, kuid lõpetamiseni jõuavad vähesed.»
Täiskasvanute gümnaasiumi üheksanda klassi õpilaste hulgas on noori alates 16. eluaastast, kuid teiste seas soovib põhikooli lõpetada ka neid, kel on vanust üle 20 aasta.
«Nende elukogemused ja tarkusetasand on teistsugused kui noorematel. Paljudel on igapäevasest kooliskäimisest möödas aastaid,» selgitas Saima Perve. «Miski on neid takistanud põhikooli normajaga lõpetamast: kellel on õppimist seganud isiksuseomadused, kellel kehv suhtlemisoskus, negatiivne õpihoiak, halb suhtumine, motivatsioonipuudus või madal enesehinnang. Õpilased on tunnistanud, et haridustee katkemise põhjus on olnud ka lihtsalt laiskus.»
Kõnealuse aine kaudu püüab kool aidata noortel ennast õppimisega rajal hoida.
Saima Perve on tundides rääkinud, millised tegurid soodustavad ja segavad õppimist ning mille abil hariduse omandamine endale huvitavamaks teha. Üheskoos arutletakse, kuidas aega kasutada ja eesmärke seada, tähelepanu teritada, õpitavat paremini meelde jätta ning keskendumisoskust treenida.
Ühtlasi on õpetaja jaganud teadmisi, mismoodi oleks kergem võõrkeeli omandada, õpikut kasutada, konspekteerida, kontrolltööks ja eksamiks valmistuda ning vaimsest tööst puhata.
Seotud teiste ainetega
Palju on Saima Perve teinud koostööd kolleegidega. «Olen veendunud, et selle tunni praktiline pool peab olema seotud teiste õppeainetega,» toonitas ta. «Seepärast oleme koos õppinud ka mingit kindlat ainet, lahendanud probleemülesannet või konfliktolukorda ja valmistanud abimaterjale.»
Pedagoog tõi näite, et on koos noortega läbi võtnud kodus õppida antud füüsikamaterjali ja valmistanud matemaatiliste valemite sedeleid. Bioloogiaraamatu põhjal on nad kirjutanud konspekte ja teinud üheskoos mõne spikrigi.
Perve tõdemust mööda on paljudel noortel iseseisva töö oskus kehv. Mõnel on raskusi isegi lugemisega ja tekstist olulise info leidmisega.
«Raamatuga töötamise ja konspekteerimise oskus on vilets,» nentis ta. «See puudujääk saab tavaliselt alguse juba varasemates klassides, kus kasutatakse palju töövihikuid. Lastele antakse kätte toorikud, kus tuleb täita vaid lüngad. Et programmi järgimisega on tuli takus, pole õpetajatel aega klassis õpikuga tööd teha.»
Sellise kiirustamise tagajärjel võibki kaheksanda ja üheksanda klassi õpilastel olla keskendumisraskusi.
Neil domineerib lühimälu ja sageli on nad õppimise suhtes negatiivselt meelestatud.
Hinded läbivad inventuuri
Kolm korda poolaasta jooksul on Saima Perve korraldanud oma tunnis hinnete analüüsi. Ta vaatab koos iga õpilasega üksipulgi läbi, millised hinded too koolis on saanud. Selleks peavad noored kirjutama hinnetelehele oma õpitulemused ning lisama neile tegemata jäänud või ebaõnnestunud tööde teemad.
Ühise inventuuri käigus koostavad nad plaani, kuidas tulemuste parandamiseks edasi tegutseda.
«Kui olin ühe korra sellise ülevaatuse teinud, hakkasid õpilased seda juba ootama,» kõneles Perve. «Analüüsi eesmärk on panna noored ise oma elu juhtima ja selle eest vastutama.»
Õppimise tundides lihvitakse ka suhtlemisoskust: õpitakse ennast väljendama ja alluma rühmatöö reeglitele, harjutatakse kuulamisoskust ja arvestama individuaalseid iseärasusi.
Vestlustes arutletakse sellegi üle, kuidas paremini mõista õpetajat. «Räägin neile, et ka õpetaja on inimene. Et ka tema võib vahel väsida ja ägestuda ning teistest valesti aru saada,» selgitas pedagoog.
Tuleb olla positiivne
Sellel, miks noorte õpihuvi raugema kipub, on Saima Perve tõdemust mööda palju põhjusi.
Detsembris korraldati täiskasvanute gümnaasiumis koostööseminar «Motivatsioon». Eespool mainitud küsimusele otsisid rühmatöödes vastust nii pedagoogid kui kaheteistkümnenda klassi õpilased. Oma arvamused pakkus välja seitse õpilaste ja kaks õpetajate töörühma.
«See oli väga huvitav arutelu, kõigil oli midagi öelda ja põsed lõkendasid,» meenutas Saima Perve. «Saime võrrelda, kas õpetajate ja õpilaste arvamused ühtivad. Tulemuste põhjal võib öelda, et kuigi pedagoogid pole elukauged, ei oska nad alati aimata õpilaste põhjusi. Sageli mõjutavad noori pereprobleemid, vanemate raha- ja tööpuudus, liiga kaugel asuv kodu, haigused ja kehvad sõiduvõimalused. Kui õpingutesse on tekkinud suured augud, kipuvadki nad koolis käimisest loobuma.»
Ometi on Saima Perve näinud sedagi, kuidas noormehest, kelle teadmistes olid üheksanda klassi algul suured puudujäägid, sai lõpuks kooli parim õpilane.
«Esimesel poolaastal oli tal muidugi suuri tagasilööke, kuid ta võttis ennast kätte ning lõpetas põhikooli neljade ja viitega. Nii et miski pole lootusetu, kui ainult tahta!» kinnitas kauaaegne pedagoog.
Ka kolleegide suhtes pole Saima Perve kiitusega kitsi: ta tunnustab täiskasvanute gümnaasiumi töötajate paindlikkust ja soovi õpilasi aidata.
«Muidugi on kõige lihtsam koolist eemale jäänud noori tõrjuda ja tümitada, ent keegi ju ei taha, et teda madaldataks,» nentis Perve. «Olen kogenud, et kurjustamine ja moraali lugemine ei mõju — iseäranis meestele. Parema tulemuse annab see, kui oled nõudmistes järjekindel, kuid positiivne.»
Elu on Saima Pervele näidanud sedagi, et kõigil õpilastel ei õnnestu ühe aastaga endast jagu saada ja põhikooli lõpetada. Sellisel juhul tuleb neil järgmisel sügisel uuesti võitlust alustada.
Parima tagasiside sai kogenud õpetaja ühel kevadisel aktusel õpilaselt, kelle põhikooli lõpetamine oli veninud tavapärasest kauemaks. «Kui mulle oleks sügisel keegi öelnud, et kevadel lõpetan põhikooli, oleksin selle ütluse peale naernud. Aga mul on tõesti lõputunnistus käes!» rõõmustas see noor inimene.
ARVAMUS
Mall Kõiv,
Viljandi täiskasvanute gümnaasiumi direktor
Tähtis on see, et kursuse käigus kaob noortel õppimishirm — eriti nendel, kellel on õppimisse tekkinud pikk vahe. Neil paraneb suhtlemisoskus, nad muutuvad avatumaks ja hakkavad uskuma sellesse, et saavad hakkama.
Leidub muidugi neidki, keda see kursus ei aita, aga käegalöömist on meie koolis nüüd ometi tunduvalt vähem. Võib öelda, et rohkem kui pooled noored saavad sellest tunnist kasu.
Kindlasti võiks õppimisoskusi käsitlevaid tunde anda ka tavakoolides ja kuuldavasti seda mõnes õppeasutuses tehaksegi. Nimetatud aine on võetud ka mitme täiskasvanute gümnaasiumi õppekavasse. Meie saime nende tundide idee Tartu koolist, aga programmi on kokku pannud õpetaja Saima Perve.