/nginx/o/2024/01/31/15861401t1h9323.jpg)
AMMU on tuntud tõsiasi, et kits kärneriks ei sobi, sest tulemuseks pole sel juhul hästi hooldatud ja lopsakas aed, vaid nudiks järatud põõsad ja tallatud lillepeenar. Poliitikud seevastu on üritanud tuima järjekindlusega väita, et erakondade rahastamise puhul see reegel ei kehti ning kõige paremini sobivad parteide rahaasju kontrollima nemad ise.
ERAKONNAD saavad raha neljast allikast: riigieelarvest, liikmemaksudest, oma varast ja annetustest. Kõige rohkem on avalikkusele peavalu valmistanud just viimane rahavoog, sest selle tegelikku päritolu on pahatihti raske, kui mitte võimatu kontrollida. Alati võib õhku jääda küsimus, kas deklareeritud annetajad on ikka tõesti sponsorid või hoopis raha vahendajad, tankistid.
Peale selle imbub erakondadesse raha ka varjatult, saadikukandidaatide isikukampaaniate kaudu. Enamasti rahastab partei oma valimiseelarvest üksnes piirkonna esinumbri(te) kampaaniat, kuna väiksemad tegijad peavad maakondades enda reklaamimise eest ise maksma.
Kui palju niiviisi raha kulutatakse ja kellelt see tuleb, pole päris täpselt teada isegi erakondade sekretariaadis, rääkimata avalikkusest, kellele ühe või teise kandidaadi sponsorid ja nende motiivid jäävadki hämaraks.
ON mõistetav, et sellises sogases vees on parteidel mõnus kalastada, sest kontroll on suhteliselt nõrk. Pole imestada, et erakondade rahastamise sisukamat jälgimist nõudev õiguskantsler pole leidnud riigikogus kuigi mõjukaid mõttekaaslasi. Miks peakski kits aednikukohast vabatahtlikult loobuma?
Parteide rahaasjade ümber toimuv jätab üsna lootusetu mulje. Demokraatia nurgakiviks olevad erakonnad peaksid ju olema aususe ja läbipaistvuse musternäidis, kuid inimesed arvavad teisiti: viimases avaliku arvamuse uuringus usaldas neid kõigest 27 protsenti küsitletuid.
EESTIS on parteide rahastamise avalikule kontrollile allutamist alustatud valest otsast: põhjuse asemel on püütud võidelda tagajärjega. Erakondade sponsorraha vajadus tuleneb peaasjalikult sellest, et ammu on tõestatud: mida suurejoonelisem on valimiskampaania, seda rohkem riigikogus kohti saadakse.
Raha määrab partei valimisedu. Kuni see on nii, ei kao erakondadel sponsorraha vajadus ning selle hankimiseks on nad, nagu mullu selgus, valmis minema meeleheitlikele tegudele.
Eksib see, kes usub, et jõukad ettevõtjad spondeerivad erakondade kampaaniaid nagu lastekodu ehitust.
Tihtipeale on tegu väga suurte summadega ning need on oma eelarvesse aegsasti plaaninud nii annetaja kui saaja. See omakorda eeldab poolte vahel tihedaid kontakte, varaseid kokkuleppeid ja peaaegu et läbirääkimisi, kuigi kõik parteid kinnitavad, et sponsorraha saamise üle nad läbi ei räägi.
Alati polegi päris selge, kummal poolel annetuse tegemise mõte sündis: kas ettevõtja saabus selle ideega erakonna kontorisse või tegi partei ettevõtjale ettepaneku Eesti poliitikat toetada.
Nii või teisiti: kuni Eesti erakonnad sõltuvad suuresti annetustest, püsib oht, et rahaga käivad kaasas kokkulepped, millest avalikkus midagi ei tea.
KUI valimiskampaaniad poleks nii kallid, ei vajaks erakonnad sponsorraha. Igapäevased tegevuskulud saaksid suurepäraselt kaetud ka riigieelarvest laekuva summaga, mis polegi nii väike: tänavu «annetavad» maksumaksjad parteidele 5,4 miljonit eurot ehk sama palju kui mullu. Kui lisada sellele liikmemaksudest laekuv raha ja eeldada, et erakonna liikmed töötavad oma aadete levitamise eest tasuta, peaks sellest partei sekretariaadi ülalpidamiseks piisama.
Nõnda olekski, kui poleks miljoneid nõudvaid valimiskampaaniaid. Sestap tuleks parteide rahastamise korrastamist alustada kampaaniakulude vähendamisest.
Kui kampaania viiakse läbi avalik-õiguslikus eetriruumis, rahvakogunemistel ja internetis, ei peaks erakondadel oma platvormi ja tähtsamaid lubadusi selgitades näpud põhja puutuma. Iga päev leierdatav «pesupulbrireklaam», kus roosas kostüümis daami asemel presenteeritakse tuntud poliitikuid, ei kanna ju olulist sõnumit ei poliitiku ega tema erakonna kohta.
KULUKA reklaamikampaania asemel tuleks soodustada kohalikes rahvamajades peetavaid avalikke debatte, valijatega kohtumist, mis muudaks kampaania praeguse suhteliselt sisutühja monoloogi dialoogiks. See oleks tublisti odavam ja mis peamine — vahetum.
Annetused erakondadele tuleb keelustada sama loogika põhjal, nagu omal ajal keelati ETV-s ja Eesti Raadios reklaam. Polnud kuidagi põhjendatud, et riigieelarvest toetatud ETV müüs reklaami ja võistles sel põhjusel Mehhiko seepi näidates kommertskanalitega vaatajanumbrite nimel.
Millegipärast makstakse erakondadele küll riigieelarvest, kuid seejuures on jäetud neile õigus «reklaami müüa» ehk annetusi vastu võtta.
Erakondade rahastamise suurem läbipaistvus on võimalik üksnes siis, kui valija seda kõva häälega nõuab. Kuni seda ei juhtu, ei maksa loota, et kits kärnerikohast ise loobub.