Klassitäis õpilasi läks palverännakule

Eile varahommikul sõitis Kitzbergi gümnaasiumi ette tumepunane buss. Paarkümmend kümnenda klassi õpilast vinnas reisikotid sega ja sammus üle muruplatsi sõidukini, mis pidi neid viima seikluse algusesse. 

See ei olnud tavaline kooliekskursioon, vaid õpilased läksid palverännakule. Nende jalgsiteekond pidi kulgema Varbuselt Vastseliinasse. Kokku 400-kilomeetrisest Eesti palverännuteekonnast oli neil plaanis läbida lõpuots ehk 60 kilomeetrit kahe päevaga.

Matkamõttest sai palverännak  

«See on ühtlasi klassiekskursiooni eest ka. Kuskil peab ju käima,» tähendas õpilane Eero Maling ning tema klassiõde Berit Tugi rääkis, et ega see rännaku plaan väga ammune olegi – ehk nii kuu aega tagasi sündinud. «Keegi lihtsalt ütles, et võiks matkale minna, ja sealt see algas,» lausus ta. 

Jutt jõudis ka inglise keele õpetaja Reet Kasepaluni, kes oli hiljuti telesaatest «Radar» näinud lugu Eesti palverännakuteest. Nii said kaks asja ühendatud ja plaani võeti läbida osa sellest teekonnast. Esiti oli Kasepalul mõttes teha läbi 80-kilomeetrine teekond, kuid see kahanes 20 võrra lühemaks. 

«Keegi meist pole nii pikal matkal käinud ja ikka on mõte, kas jõuame,» lausus Tugi. 

Kõneldakse vaid inglise keeles 

Eile, kui teised õpilased kell 8 tundidesse läksid, olid kümnendikud kooli ees elevil. Reisikotid olid hunnikusse maha ja matkavaim valmis pandud. 

«Mul on wifi-punkt siin kotis, las see jääb ülespoole,» tähendas üks noormees, oodates, mil teised enne oma kandami bussi pagasiruumi asetavad. Internetiühendust on tema selgitust mööda tarvis selleks, et õhtul muusikat kuulata. Suuremad reisikotid jäidki õpilastel bussi, mis pidi need ööbimispaika vedama, ning jalgsiteekonnal kandsid nad vaid seljakotte, milles oli palava ilmaga kindlasti hädavajalik veepudel. 

Eero Maling tähendas, et vett oli ta kodust kaasa võtnud poolteist liitrit, lisaks veel soojad riided, tikud, taskunuga, hulk müslibatoone ja söögiriistad. 

«Kauss jäi koju!» hüüatas ta äkki. Klassikaaslased nöökisid seepeale, et ju siis tuleb peost süüa. Igatahes suuremat muret sellega ei paistnud olevat ja ilmselt saab kauss kuskilt leitud. Ühisvarustusena olid bussi pandud katelokid, et nendes õhtul süüa teha, samuti paar sõjaväetelki öömajadeks. 

Seda, et õpilased matkaga toime ei tule, nendega kaasa läinud õpetajad Reet Kasepalu ja Ann Alice Ehala ei kartnud. «Paljud neist on riigikaitsetunnis käinud ja lähevad varsti riigikaitselaagrisse ka,» lausus Kasepalu. 

Et matka peamine eestvedajana Kasepalu on inglise keele õpetaja, ei vaadata ka sellest õppeainest teekonnal mööda. Kokku on lepitud, et kogu retke vältel räägivad õpilased vaid inglise keeles. Samuti oli neile jagatud matkarollid. 

«See on sugestioonõpe,» selgitas õpetaja. Kui õpilastele on rollid jaotatud, siis on neil rohkem põhjust ka muudel teemadel sõna võtta ja üksteisega neid arutada. Seega kehastus osa kümnendikke retke ajal näiteks pensionärideks, kuid oli ka teadlasi ja metsavahte ning et läbiti palverännuteed, siis ka kristlasi, ateiste ja joogisid. 

Tagasi on seltskonnal plaanis jõuda täna õhtuks.