Jaak Madison: Võõraviha? Kus?

Järva- ja Viljandimaa valimisrinkonnast riigikokku pääsenud Jaak Madison on küll pärit Järvamaalt, kuid kaalub tulevastel kohalike omavalitsuste valimistel hoopis Viljandi volikokku kandideerimist. Foto: Marko Saarm / Sakala

LUGEDES REFORMIERAKONNA noortekogu liikme Rasmus Sillamaa arvamusartiklit, tekib tõsine hämmeldus: mille alusel või ajendil suudab ta sellist mõttearendust arendada? Süüdistada ühte parlamendierakonda, kes juba praegu konkureerib toetuse poolest peaministriparteiga, Eesti hävitamises, on kurvaks tegevalt halenaljakas. 

Süüdistused on konservatiividele omistatud nagu mõnele võimuparteile, kes on halvendanud Eesti majanduskeskkonda ning hirmutanud inimesi siit eemale. Pean paraku autorile meelde tuletama, et aastast 1999 on olnud valitsuserakonnaks hoopis Reformierakond. Mis on selle aja jooksul toimunud?

RASMUS SILLAMAA kirjutab: «Võime panna riigina piirid kinni, katapulteerida end selle tulemusena Euroopa majandustsoonist, panna tsirkuleerima olemasolevat kapitali, hakata uuesti ise rohkem põldu harima ja elada õnnelikult natsivalitsuse all.»

Vabandust, härra Sillamaa, aga Eestist on majanduspõgenikena lahkunud ligikaudu 100 000 inimest. Ning kui te veel ei tea, siis viimase statistikaameti uuringu põhjal elab 280 000 inimest allpool vaesuspiiri. See on 21,8 protsenti elanikkonnast! Vanuses 65+ elanikest elab allpool vaesuspiiri 36 protsenti. Aasta varem oli see näitaja 33 protsenti. Kas selles on ka konservatiivid süüdi? Või äkki vaataks hoopis oma koduerakonna juhtkonna otsa ja küsiks sealt vastuseid?

Ma ei tea küll, mida mõtleb autor piiride kinnipaneku all, kuid ilmselgelt pole ta eriti kursis Konservatiivse Rahvaerakonna ettepanekutega, kuidas kaitsta meie elanikke ning tagada turvalisus islamisäärmusluse levimise ajal. Enne selliste väidete pildumist oleks mõistlik läbi käia «Kahekõne rahvaga» ürituselt.

Väita, et näiteks piirikontrolli taastamine katapulteeriks meid Euroopa majandustsoonist, on omane algklassi õpilasele. Kindlasti on ju Šveits ja Norra end Euroopa majandustsoonist ära lõiganud. Võin ka valgustada, et piirikontroll on taastatud osaliselt ka Austria, Taani, Prantsusmaa ja Rootsi piiridel. Ning oh imet – nad on jätkuvalt Euroopa majandustsoonis.

Mida mõtleb autor oma väites «natsivalitsuse» all? Kas ettevõtjast ja koolitajast autor on üldse terminite tähenduse ja ideoloogiatega kursis? Kui ei, siis pole mõtet kirjutada teemadel, kus pädevusest jääb vajaka. Võin valgustada. Natsism on väljakirjutatult «natsionaalsotsialism». Kui autor võtaks 15 minutit ja loeks läbi konservatiivide programmi, siis kui palju ta leiaks sealt omast sotsialismile? Mida aga tähendab «natsionalism»? Eesti keeles on selle nimeks rahvuslus. Rahvuslased oleme me kahtlemata. Erinevalt Reformierakonnast, kellele ei tundu oma rahva heaolu ja käekäik korda minevat.

VÕTAME JÄRGMISE väite: «Ka meil on praegu töökäte puudus ja madalamalt tasustatavatel ametikohtadel on eksponentsiaalse palgakasvu surve.»

Siinkohal soovitan ma jällegi vaadata fakte. Selle asemel, et tegeleda võõrtööjõu siia meelitamisega ning konservatiivide siunamisega, võiks keskenduda kodumaalt lahkunud töölistele ehk ligemale 100 000 kaasmaalasele. Nemad on meie tõeline vara, kes panustaksid majandusse ja seda mitte ainult sissetuleku pärast, vaid ka kodumaa armastusest tõugatuna. Kuid mida teeb selle asemel Reformierakond? Surub läbi haldusreformi, et veelgi kiirendada ääremaastumist, süvendada palgavaesust ning konsolideerida võimu parteidele.

Lõpetuseks võtan aga kõige haledama väite: «Aga see võõraviha, hirm ja võitlemine maailmas toimuvate muutuste vastu koos odava emotsiooni paugutamisega tuleb kiirelt hüljata.»

Võõraviha? Kus? Ah jaa, muidugi: see, kui meie inimesed pole nõus oma laste ja vanurite arvelt kinni maksma migrantide ülapidamist, on ju Reformierakonna ja sotsialistide jaoks võõraviha.

Kas see, kui konservatiivid pole nõus ühiskonna lõhestamisega läbi migrantide vastuvõtmise, on võitlemine maailmas toimuvate muutuste vastu? Kui nii, siis võitlemegi. Ning võidame selle võitluse.

See, mis tuleb päriselt hüljata, on omaviha kaasmaalaste vastu. Järgides põhiseadust, on meie peamine kohus tagada meie rahva, keele ja kultuuri säilimine. Sellega võiks ka Rasmus Sillamaa tegeleda.

(Jaak Madisoni artikkel on vastulause 27. mai Sakalas ilmunud Rasmus Sillamaa arvamusloole «Kui kiiresti on võimalik Eesti hävitada?».)