RIIGIKOGU valimiste täistuuridel pöörleva kampaania varju on jäänud tõsiasi, et juba augustis valib Eesti endale uue presidendi. Sestap pole ime, kui mõni lugeja selle artikli pealkirja peale imestas: Toomas Hendrik Ilves on ju niikuinii president.
President Ilves peaks jätkama
On jah, aga juba kaheksa-üheksa kuu pärast tuleb riigikogul ja võib-olla ka omavalitsusi esindavatel valijameestel otsustada, kes on meie riigipea järgmisel viiel aastal. Kas selles ametis jätkab Toomas Hendrik Ilves või mõni teine mees või naine?
Arvamusküsitlused on näidanud, et enamik Eesti inimesi mõistab, kui tähtis roll on presidendil täita tasakaalustamaks riigi sisepoliitikat, kaitsmaks Eesti head nime ning arendamaks välissuhtlust.
MÕISTLIK on hakata valmistuma presidendivalimisteks juba praegu. Minu kolleegid sotsiaaldemokraadid eesotsas Sven Mikseriga käisid enne jõule Kadriorus presidendil külas ja palusid tal riigipea kohustusi edasi kanda.
Sotsiaaldemokraadid ei soovi Ilvese jätkamist mitte seepärast, et ta on olnud meie erakonna esimees. Tõsi: paljud meist on temaga koos töötanud nii valitsuses kui riigikogus ja minul on hea meel olla tema mantlipärija Euroopa Parlamendis, ent meie valiku põhjustas siiski asjaolu, et just sellist presidenti vajab Eesti ka järgmisel viiel aastal.
Alustagem avaliku arvamuse uuringutest, mille järgi Toomas Hendrik Ilves pälvis presidendina kohe rahva usalduse, hoolimata asjaolust, et eelmiste valimiste eel olid vastased rääkinud temast kui välismaalasest ja Eesti ühiskonna võõrkehast, unustades tema tulemusliku töö välisministri ja europarlamendi liikmena.
Minu arvates vastas Toomas Hendrik Ilves neile süüdistustele kõige veenvamalt siis, kui võitis aastaid tagasi Viljandi haridusmessil Luua metsakooli poistega rinda pistes mootorsae keti vahetamise võistluse. Toompeal on vähe mehi, kel metsamehe tööriist sama kindlalt käes püsib kui presidendil.
Nimetatu on vaid üks meeleolukas seik. Oluline on see, et Ilves pani ennast presidendina maksma, suheldes Eesti inimestega igal tasandil. Ta käib rahvaga külakeskustes ja seltsimajades vestlemas, annab sageli koolides tunde ja peab töökohtumisi kõigi tipp-poliitikutega, alustades peaminister Andrus Ansipist ja lõpetades pealinna meeri Edgar Savisaarega.
Toomas Hendrik Ilvesel pole viimase nelja aasta vältel olnud ühtki suurt tüli mõne teise põhiseadusliku institutsiooni juhiga. Seega on meie riigipea asjaosalistega suheldes hoidnud ja kasvatanud Eesti mainet nii kodukamaral kui mujal maailmas. Ta pole olnud solist, vaid hea meeskonnamängija.
President Ilves on hästi täitnud ka teiste võimuinstitutsioonide tasakaalustaja ja korralekutsuja ülesannet. Mainigem kas või kindlakäeliselt parlamendile tagasi lükatud vigaseid seadusi, mida riigikogu on seejärel parandanud. Kolmandaks on Toomas Hendrik Ilves olnud hea välispoliitik, aga see ei üllata kedagi.
KAS presidendile on ka midagi ette heita? Minu meelest on ta mõnikord üle pingutanud, suhtudes kriitiliselt Eesti ajakirjandusse. Selle eest pälvis ta karistuseks pressivaenlase tiitli. Aga pole viga, sama auhinna võitis kunagi ka Lennart Meri.
Toomas Hendrik Ilvese tööd hinnates tuleb kasutada üht presidendi hiljuti korraldatud sõnavõistluste võidusõna. Sotsiaaldemokraatide arvates on meil kestlik ehk jätkusuutlik president — riigipea, kes saab oma tööga kenasti hakkama ka teisel ametiajal.
SÕLTUMATA meie praeguse presidendi isikust, tõstan esile veel üht asjaolu, mis kinnitab, et peaksime jätkama sama riigipeaga. Kevadistel valimistel võib vahetuda valitsus. Isegi kui nii ei lähe, vahetuvad kindlasti paljud ministrid ja riigikogu komisjonide juhid.
Samuti sõlmitakse uus koalitsioonileping ning paratamatult on täitevvõim ja riigikogu mõnda aega kohanemisraskustes. Niisuguses olukorras on hea, kui ametis on senine riigipea, kes tagab nii meie riigile kui välispartneritele olulise stabiilsuse.
LÕPETUSEKS meenutan, et riigikogul on võimalik teha 2011. aastal ajalugu ning täita esimest korda pärast 1992. aastat parlamendile põhiseadusega pandud ülesanne valida president. Et teha seda valijameeste abita, on erakondadel vaja koostöövõimet ja üksmeelt, mille tulemusena hääletab uue presidendi poolt vähemalt 68 riigikogu liiget.
Erinevalt varasematest kordadest pole see ülesanne sugugi ulmeline, sest peale sotsiaaldemokraatide toetab Toomas Hendrik Ilvest ka Reformierakond. Eelmisel korral Ilvesele vastandunud Keskerakond on viimasel ajal olnud presidendi suhtes ettevaatlikult toetav, kuid pole end seni ühegi lubadusega sidunud.
2006. aastal Ilvest toetanud Isamaa ja Res Publica Liit võib ka nüüd otsustada, et tema on Mart Laarist või Ene Ergmast tugevam kandidaat. Aga elame, näeme. Head presidendivalimiste aastat meile!