Vähe tuntud jalakad arvestavad iga lehega

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Künnapuu on jäänud Eesti metsades veel haruldasemaks kui teine meie looduslik jalakaliik, harilik jalakas. Parkides kohtab võimsa võraga puid siiski päris sageli. Pildil olev künnapuu kasvab Jämejala pargis.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Metsakonsulent Ülle Kuldkepp soovitab, et kes ei oska jalakal ja künnapuul täpselt vahet teha, pakkugu jalakat: tollega on võimalus ämbrisse astuda väiksem. Enamikule inimestele on mõlemad tegelased paraku nii võõrad, et neid on segi aetud isegi pärnaga.

Jalaka lehtede külgrood jagunevad enne lõppu harilikult kaheks ja tema viljade roots on lühem kui ümbritsev lennutiib.

FOTO: Vikipeedia

Sajandeid tagasi, kui Eesti kliima oli pehmem ja laialehelistele metsadele sobivam, kohtas siin mõlemaid jalaka perekonda kuuluvaid puid tunduvalt enam. Ajapikku muutusid ilmad külmemaks, viljakama mullaga alad hariti üles ja paljud väärt toorainet pakkuvad puud raiuti maha.

Tänapäeva inimesed pole künnapuu ja hariliku jalakaga teretuttavakski saanud just seetõttu, et neid kasvab meie metsades vähe. Eesti keeles ei ole isegi õigeid sõnu, millega nende salusid kutsuda.

Tänavu tõotab mõlemale liigile siiski osaks langeda tavalisest oluliselt rohkem tähelepanu, sest ajakiri «Eesti Loodus» valis hariliku jalaka ja künnapuu aasta puudeks. Küllap saavad nad senisest vähemalt kümme korda kuulsamaks, nagu igatses Pantalone «Armastuses kolme apelsini vastu».

Määramine vere hinnaga

Harilik jalakas ja künnapuu pole võõrad ainult nüüdiseestlastele. Neid on segi ajanud ka vanarahvas, sest nimetatud puud sarnanevad teineteisega nagu... Tahaks öelda, et nagu kaks tilka vett, kuid õigem oleks kõrvutada neid lumehelvestega: eemalt vaadates täiesti ühesugused, kuid lähedalt uurides ikkagi erinevad.

Detaile, mille järgi kahel liigil saab vahet teha, on õigupoolest päris palju: jalakal on võrsed veel suve teisel poolelgi karvadega kaetud, künnapuul aga nii siledad, et läigivad; jalaka lehe üks külg on teisest märksa pikem, künnapuu leht nii ebasümmeetriline ei ole; jalakal hargnevad lehe külgrood enamasti enne lõppu kaheks, künnapuul mitte. Viimati mainitud tunnuse kohta öeldakse, et jalakal on jalad all.

«Jalaka lehe pealispind on enamasti kare, umbes nagu mehe ajamata habe,» toob Ülle Kuldkepp esile veel ühe määramisviisi. «Kevadel on leht alles pehmevõitu, aga kui sellega kesksuvel üle põse tõmmata, võtab lausa vere välja.»

Tuntud loodusemees ja puu-uurija Hendrik Relve hoiatab, et ainult üht oksa või lehte vaadates ei saa kirjeldatud eristamismooduseid siiski sajaprotsendiliselt usaldada. Ka jalakal on lehti, mille rood lõpus ei jagune, ning künnapuu mõnel lehel võib olla üks külg teisest palju lühem.

Et kindel olla, soovitab Relve vaadata hoopis puu vilju, mis moodustuvad pisikestest pruunikatest õitest juulis. Nimelt on künnapuul vilja roots pikem kui seda ümbritsev lennutiib, harilikul jalakal aga tiivast lühem.  

Puust tera lõikab kas või leiba

Seda, kui raske on kõnealuseid liike määramistunnuste järgi tegelikus elus eristada, näitab kas või tõik, et jalakat ja künnapuud on isegi looduskaitsealuste puude nimistus ära vahetatud. Kummatigi on eristamisoskus end endistel aegadel hästi ära tasunud, sest tarbepuiduna on künnapuu jalakast märksa väärtuslikum.

Hendrik Relve räägib, et ehkki mõlema liigi puit on kõva ja kaunis, jagub künnapuule sitkust ja paindlikkust tunduvalt rohkem. Künnapuud on rahvasuus kutsutud ka loogapuuks, sest sellest andis painutada kõige paremaid lookasid.

«Jalakast juba looka ei tee,» teab Relve ja lisab, et ühtlasi sai künnapuust kõige paremad kirvevarred.

2011. aasta puud on meistrimeeste hulgas hinnatud ka tänapäeval, mil hobuse asemel sõidetakse autoga ja kirvevarsi valmistatakse fiibrist. Nende puitu kasutatakse näiteks mööbli valmistamiseks.

Ülle Kuldkepp valib puulusikat või suveniirnuga ostes alati sellise, mis on tehtud emmast-kummast jalakaliigist. Puhtalt puidu järgi ta neil kahel vahet teha ei oska, kuid seda polevat vajagi: mõlemad on väga ilusad ja läigivad marmorjalt.

«Lisaks on jalakas nii kõva, et ühe puunoaga lõikan isegi leiba,» kiidab Kuldkepp.

Metsakonsulendil oli väga hea meel, et künnapuu ja jalakas pälvisid aasta puu tiitli, sest neid võiks tema arvates lausa inimestele eeskujuks tuua. Nimelt arvestavad jalakate lehed ja oksad kasvades sellega, et ka alumised peavad võimalikult palju valgust saama, ja seetõttu moodustab nende võra tiheda katuse, mis pakub palaval päeval tõhusat kaitset lõõsa ja vihma korral piiskade eest.

«Nii jätkub valgust kõigile. Oleksid inimesed riigikogus sama arvestavad kui jalakas!» soovib Kuldkepp.

Pühad ja pahklikud

Üksikult kasvavate suurte jalakate võra jätab võimsa mulje ja võib kaugelt natuke tamme meenutada. Nii nagu imposantsed tõrukandjad, on ka nemad aegade jooksul hiiepuud olnud.

Hendrik Relve kirjutab raamatus «Põlispuud», et Läänemaal asuvat Palivere künnapuud, mida rahva seas teatakse kui Palivere hiiepärna, austati pühapuuna juba 1564. aastal või veelgi varem. Seda tõendavad maa seest leitud mündid, mida on sinna ohvrianniks toodud. Ehkki dendroloogid peavad üle 400-aastast künnapuud looduses suureks harulduseks, on Palivere taadi iga ilmselt tublisti pikem, sest väikese puu juurde poleks rahvas ande viinud.

Pahklik Palivere künnapuu on oma 545-sentimeetrise rinnaümbermõõduga küll igati muljetavaldav ka jämeduse poolest, kuid jääb Eesti rekordit hoidvale Jõgevamaa Lümati künnapuule rohkem kui poole meetriga alla. Tolle ümbermõõt ulatub tervelt 608 sentimeetrini. Eesti paksim, Võrumaal kasvav harilik jalakas on rinnakõrgusel veel 35 sentimeetrit jämedam.

Viljandimaa jalakad nii suure ümbermõõduga kiidelda ei saa, küll aga oleks neil põhjust kelkida kõrgusega. 2000. aasta mõõtmiste järgi elab Eesti kõrgeim harilik jalakas Heimtali ürgorus ja sealsamas on meie riigis teist kohta hoidvate künnapuude kodu.

Vahest isegi olulisem kui sentimeetrid ja meetrid on see, et Heimtali ürgorus kasvab jalakaid hõreda puistuna. Selliseid segametsi, kus jalakad on ülekaalus, leidub Eestis vähe.

Sama kehtib teise osapoole, künnapuu kohta, ent ometi on üks künnapik Suure-Jaani vallas Kildu lähedal ja teine Viljandimaa teises otsas Läti piiri ääres.

«Lillis on Eesti kõige vägevam künnapuusalu — lisaks suurtele puudele on seal tulnud ka järelkasvu,» rõõmustab Hendrik Relve. Küllap on Mulgimaa muld nõudlikule puule meele järele.

REKORDID

Eesti ja Viljandimaa suurimad jalaka perekonna puud 2000. ja 2001. aasta mõõtmiste järgi
• Jämedaim harilik jalakas (Ulmus glabra) kasvab Võrumaal Vastseliinas. Sarnito jalaka ümbermõõt on rinnakõrgusel 633 sentimeetrit. Viljandimaal hoiab 489 sentimeetriga esikohta Saarepeedi vallas kasvav Auksi jalakas.  
• Jämedaim künnapuu (Ulmus laevis) on 608-sentimeetrise ümbermõõduga Lümati künnapuu. Seda saab imetleda Jõgevamaal Palal. Viljandimaa rekordimees on 572 sentimeetriga Saarepeedi vallas kasvav Taari künnapuu.
• Eesti ja Viljandimaa kõrgeim harilik jalakas on 31,8-meetrine ja kasvab Heimtali ürgorus.
• Eesti kõrgeima, 31,3-meetrise Asuja künnapuu kodu on Pärnumaal Talil. Heimtali ürgoru puude kõrgus jääb veidi alla 30 meetri.
Allikad: Hendrik Relve raamatud «Põlispuud» ja «Eesti põlispuud»

Tagasi üles