Kroonilist haigust põdev muusik tahab saatusekaaslased äratuntavaks teha

Lauri Antsovi sõnul ei mõtle inimesed, kes pole iga päev ise mõne kroonilise haigusega seotud, kui raske on sellega toime tulla. Et probleemist rohkem teada anda, tahab ta erinevatele krooniliste haiguste põdejatele töötada välja ühtsed, aga eri värvi käepaelad, millest oleks kasu ka abitus seisundis.

FOTO: Erakogu

Ligi kümme aastat esimese tüübi diabeedi küüsis olnud viljandlast Lauri Antsovit on pikemat aega painanud mure, kuidas parandada inimeste teadlikkust kroonilistest haigustest nii, et igasse maaslamajasse ei suhtutaks kui joodikusse või narkomaani.

Et oma murele mõttekaaslasi leida, avaldas ta eile Facebookis pöördumise «Viimane piisk!», mis leidis juba poole päevaga üle kahesaja jagamise ja kümneid kaasamõtlejaid. Tagasisidet tuli Antsovi sõnul nii palju, et ta ei jõudnud esimese hooga kõike hoomatagi. 

Viimane piisk kukkus Antsovi karikasse tänavu märtsis, kui ilmus uudis, kuidas politseipatrull viis teadvusehäirega mehe Tartus arestimajja, pidades tema seisundi põhjuseks alkoholi. Hiljem selgus, et tegelikult oli selle taga hoopis suhkruhaigus.

Lauri Antsovi sõnul on see kõigest üks näide, aga kui Eesti inimene näeb kusagil mõnda meelemärkuseta inimest maas lamamas, eeldabki ta ühiskonnas levinud normide tõttu, et see on pildituks joonud kodanik või asotsiaal. «Kui paljud teist niimoodi sellel hetkel mõtlevad?» küsis ta oma avalduses.

Et inimeste suhtumist muuta, oleks Antsovi idee teha krooniliste haiguste põdejatele eri värvi käepaelad, mille kõik inimesed kohe ära tunneksid. Mõeldes nutiajastu peale, sooviks ta need siduda veebilehe või mobiilirakendusega, kus oleks vajalik info haiguse kohta.

Sotsiaalmeedias tehtud üleskutsega loodab Antsov leida meeskonna, kellega koos seda asja ajama hakata, sest see, kas idee ka toimima hakkab, sõltub ennekõike teabest. «Ma lihtsalt tahangi teavet levitada ja proovida juba tehtut laiendada ja paremaks muuta,» ütles Lauri Antsov. Ta töötab parajasti küll Tartus, õpetades rahvaülikoolis kitarri, aga peab ennast siiski viljandlaseks, sest on siit pärit. Ta tegeleb muusikaga ja esines viis aastat tagasi superstaarisaates.

Antsovi idee kiitis heaks ühe diabeetiku ema, kes on katsetanud erinevaid variante, kuidas oma poja haigust nähtavaks teha. Et käe ümber pandavad kummipaelad, mis on Eestis juba kasutusel, osutusid ebamugavaks, kinkis ta lapsele 18. sünnipäevaks tätoveeringu, millel oli kujutatud sinine rõngas – ülemaailmne diabeedi sümbol. Paraku ei ütle ka see enamikule midagi.  

Eesti diabeediliidu juhataja Ulvi Tammer-Jäätes rääkis, et diabeedihaiged on oma haigusest teadaandmiseks kandnud käepaelu, kaelakette ja kaardikesi rahakoti vahel, tema aga sellist märgistamist ei poolda, sest täiskasvanud inimesed üldiselt ei taha, et nende haigusest teataks. 

«Kui hoiad bussis käsipuust kinni ja kõrvalseisjad loevad sinu haiguse kohta, siis see pole meeldiv. Osa kroonilisi haigeid ei soovi, et isegi e-tervisesüsteemis oleks nende andmed näha,» rääkis Tammer-Jäätes. Tema sõnul näitab ka maailma kogemus, et diabeetikute märgistamine pole õnnestunud.

Tammer-Jäätes pooldab pigem seda, et iga inimene peab ise oma haiguse kohta teadma, sest hüpoglükeemia juhtumid, kus inimene langeb madala veresuhkru tõttu avalikus kohas koomasse, on pigem üksikud.

Tagasi üles
Back