Vana väike vahva parmupill on päris pill

Cätlin Jaago teada on parmupill üks vanemaid muusikainstrumente. Pärit Aasiast, on see kujunenud rahvuspilliks paljudes maailma riikides. Foto: Elmo Riig

Eeloleval reedel esitleb eesti silmapaistvamaid pärimusmuusikuid Cätlin Jaago Viljandi pärimusmuusika aidas oma värsket sooloplaati «Soolo» ning tutvustab peagi ilmuvat kogumikku «Eesti parmupill».

Muusika sekka räägib jutuvestja Piret Päär nii tõestisündinud lugusid kui rahvajutte, mille peategelane on pillimees. Samal õhtul on aidas ka polka õpituba ning pärast seda mängivad tantsuks parmupillidel

Juhan Suits, Sandra Sillamaa, Cätlin Jaago, Merike Paberits, Kristel Kutsel ja Priit Moppel. Tantse juhendab Silver Sepp.

Cätlin Jaago, kas parmupill on siis ikka päris pill?

Muidugi on! Kuigi tänapäeval teatakse seda rohkem kui laste- ja naljapilli, on ajaloost teada, et Eestis on parmupillil mängitud tantsulugusid — meloodiaid, mille järgi tantsis kiigeplatsil kogu külarahvas.

Meloodia mängimist on võimalik õppida ja see ei ole nii keeruline, kui tundub.

Müstiline tundub see ehk põhjusel, et kui parmupilli mängida, siis kuulaja ei näe, kuidas heli tekib. Viiuli, akordioni või vilepillide puhul on näha, et see tekib sõrmevajutusest, kuid parmupillimängija liigutab suukoobast ja kurku. Inimese sisse ju ei näe, sestap tundubki see eriline, mõistusevastane, maagiline. Tegelikult on nootide tekitamiseks oma kindel süsteem.

Kuula! (Võtab parmupilli ja mängib paar meloodiat.) Kas tundsid ära?

«Juba linnukesed» ja «Rong see sõitis, tsuhh-tsuhh-tsuhh».

Näed siis. See pole üldse keeruline. On süsteem ja seda on võimalik õppida. Muudad suukoopa suurust ning avad ja suled kurku. Peab olema vaid tahtmist ja pealehakkamist nagu iga asja puhul.

Omandasin selle tehnika Norras, kus parmupilli traditsioon on säilinud põlvest põlve ning seda mängitakse tänapäevani. Minu õpetajale Ånon Egelandile oli ootamatu, et ma ei osanud tundi minnes meloodiatki tekitada.   

Hakkasin tehnikat õppima norra pärimusmuusikale tuginedes. Eestis mängisid toona parmupilli küll Igor Tõnurist, Priit Moppel, Jaak Johanson ja paljud teised, aga tundus, et ikkagi ainult aimamisi: vahel tuleb meloodia välja, vahel ei tule.

Naasin kümne aasta eest Eestisse, läksin arhiivi ja kuulasin vanu salvestisi. Olin väga õnnelik, et ka meie traditsioonis on viljeldud samasugust mängutehnikat kui Norras.  Rohkem kui pooltes vanades lugudes on kuulda erinevaid astmeid, meloodia on selge ning palu on võimalik järele mängida ja noodistada. Äge ju!

Igor Tõnurist kirjutas üheksakümnendate aastate keskel, et parmupill on meil sama hästi kui välja surnud. Sellest on möödas viisteist aastat ja nüüd on olukord hoopis teine!

Jah. Torupill oli ka vahepeal unustuses. Õnneks sai see kõik taas ellu äratatud — muidugi uut moodi. Püüame jäljendada arhiivisalvestistel kuuldut. Traditsiooni saab jätkata siis, kui tead, kuidas kunagi on mängitud. Kahjuks ei saa me enam vanu toru- või parmupillimängijaid näha ega nendega kohtuda.

Huvitav, kas mõni pill on parmupillist veel väiksem?

Hmm, ei tulegi nagu ette. Häälepaelad ehk? (Naerab.) Parmupilli kõlakoda on inimese keha ja pea. Pillidel on tavaliselt kõlakast kaasas ja see nad suureks teebki.

Parmupilli olevat Hiinas tuntud juba mitu sajandit enne meie ajaarvamist?

Parmupille saab teha nii bambusest, puust kui luust — käepärasest materjalist. Eestis on need metallist. Vanimad pärinevad XIII sajandist. Päevavalgele tulid need Otepää linnamäelt, aga tollel ajal seisis seal sakslaste kindlus, sestap ei tea me, kas neid mängisid eestlased.

Seevastu võisid eestlased kindla peale mängida Harjumaal muistse Lehmja küla asukohalt avastatud XVI—XVII sajandi parmupille.

Kuidas sul selle vahva pilli vastu huvi tekkis?

See algas Norras. Saad meloodia mängimise kätte, otsid vanu salvestisi, hakkad neid uurima, järele mängima ja proovima. Tegin parmupillist ka oma magistritöö. Oleme Juhaniga (Juhan Suits) mõlemad parmupillimagistrid. Kõlab ehk veidi veidralt, aga nii see on.

Mängides püüan püsida traditsiooni piirides, aga et mina elan nüüd ja praegu, kõlavad lood lõpuks kindlasti teisiti kui arhiivisalvestistel. Varieerin neid kaunistustega, meloodianootidega, vormiga — see on väga põnev maailm. Vahel panen mitu lugu kokku, kõik oleneb meeleolust.

Huvitaval kombel on iidne parmupill nii universaalse kõlaga, et seda saab rahumeeli kasutada tänapäevastes bändides, näiteks Vägilastes ja Oortis. Ei teki mingit kunstliku sobitamise tunnet — kõlab väga sujuvalt ja loomulikult.

On muide teateid, et Edela-Hiinas elava hmongi mägihõimu tüdrukud kinkisid poisile parmupilli lootuses, et too tuleb öösel nende akna alla ilusat muusikat mängima.

Meiegi esivanemad käisid ehal, aga ei tea, kas ka parmupilliga? Viimased teated räägivad, et seda mängiti ikkagi peamiselt tantsuks.

Viljandi kultuuriakadeemias saab seda õppida lisapillina. Pärimusmuusika osakonna puhkpilliõpilastele on see üks sugulaspill. Ka August Pulsti õpistus on kahepäevaseid parmupillikursusi, kuhu võivad tulla kõik, olenemata muusikalistest kogemustest. Kursused on muide alati kiiresti täitunud.

Tihti on arutletud, kuidas parmupill mõjub mängija tervisele. Aastat viis tagasi küsiti ka sinult, kas tugev vibratsioon ajule ei mõju.

(Muigab.) Kui saan vanaks, eks siis ole näha. (Puhkeb naerma.) Ma siiski loodan, et mitte! Aga muide: kui vaatad televiisorit ja mängid parmupilli, hakkab teleka pilt millegipärast hüppama.

Parmupilli hääl on igatahes hüpnootiline. Kuidagi see ikka mõjub!

Mulle öeldi pärast üht kursust, et parmupilliga saab vargaid hüpnotiseerida.

Folgifestivali ajal ringi vaadates näeb, et peaaegu igal teisel on parmupill suus. Kas seda saab õppida päris oma käe peal?

Kogumikku tuleb ka parmupilli õpetus: kuidas hoida pilli, mismoodi meloodiaid tekitada ja mängida. Juures on Eesti rahvaluulearhiivist pärineva 50 salvestisega väga huvitav plaat ja noodiraamat. Seda on võimalik soetada ilmselt märtsikuust alates ning see annab eesti parmupilli eluolust korraliku ülevaate.

Kõige kindlam on siiski sokutada ennast kursusele, kus saab individuaalset tagasisidet.

Reedel esitled aidas ka oma sooloplaati «Soolo». Seal esitad hoopis torupillimuusikat.

Olen mänginud paljudes ansamblites, otsinud arhiivisalvestistelt lugusid ja seadnud need kindlasse vormi, et saaks koos mängida.

Ühiselt musitseerida on ju tore, aga selle juures kaob osa ehedust: sa ei saa looga teha, mida tahad. Ei saa varieerida ja mängelda, vaid pead arvestama ansamblit. Üksi mängides on sul hoopis vabamad käed.

Vanasti pillimehed mängisidki üksi. Kui külas oli pidu, pidid nad seda tegema õhtu otsa. Ühte lugu võidi esitada pool tundi või kauemgi — kahjuks ei ole mul õnnestunud XVIII sajandi külapeol viibida! Muidugi olid neil siis vabad käed. Tähtis oli vaid tantsurütm säilitada. Eks nad varieerinud ja mõelnud igasugu jupikesi sinna juurde.

Sooloplaadi idee tuligi mul soovist kasutada rohkem variatsioone ja vana aja tunnetust, et saaks koosmängu kammitsast korraks kõrvale astuda. Ansamblis kaob mõni nüanss ära. Üksi mängides on lugu sinu oma.

Plaadil olevad lood on olnud minu repertuaaris juba aastaid ning seal leidub neidki, kus olen originaalist ehk arhiivisalvestisest üsna kaugele läinud.

Minu eesmärk ei ole kuuldut kopeerida ja dogmatiseerida, vaid pigem taaselustada — endale loomulikuks mängida. Lood setivad aastaid ja muutuvad kogu aeg, nagu muutub mängija isegi. Neid ei saa kunagi selgeks. Muudkui mängid ja mängid ja mängid neid mõnuga. Sealt see plaadi ideegi tuli.

MUUSIK
Cätlin Jaago tegutseb nii soolomängijana kui ansamblimuusikuna.
• Tema kollektiivid on Vägilased, Ro:Toro, Udupasun ja Elletuse.
• Lemmikud on parmupilli- ja torupillilood.
Allikas: www.folk.ee