Kolgu rabasse paranähtusi otsima läinud ajakirjanikud kogesid seletamatuid asju

Ühtäkki ei suuda kompassinõel otsustada, kuhu jääb põhi ja kuhu lõuna. Samuti satub segadusse GPS-navigaator. Oleme Raplamaal Kolgu rabas, kus juttude põhjal juhtub seletamatuid asju.

Just need lood on põhjuseks, miks selle kirjatüki autor võttis pähe Kolgu ehk Kaiu rappa sõita. Seltsiks ja abiks on fotograaf Elmo Riig ja rabamatkahuvilisest kolleeg Liina Valt. Vältimaks pinnapealsust, kavatseme siin ka öö veeta.

Nimetatud raba üks külg jääb kohe Kose–Purila maantee äärde, seega on sinna lihtne ligi pääseda. Raba ise pole kuigi suur ja keset lagedat välja on selgete orientiiridena näha mitu mobiili- ja kõrgepingeliinimasti.

Niisama huupi ringi mütata meil plaanis pole. Kaasas on kaart teekonnaga, mille koostas meile piirkonna eripäraga kursis olev mees. Ta on siin varemgi teed juhatanud, kuid sedapuhku palub end leheloos nimepidi mitte mainida. Nii on ta nõus meid aitama.

Algul on mees päri ise teejuhiks tulema, ent mõtleb ringi, sest ei taha praegu seoses Kolgu rabaga ajakirjanduses sõna võtta. «Minu jaoks on tegu väga tundliku teemaga,» lausub ta. «Kui ma juba maastikul olen, soovin kindlasti oma kogemustest rääkida, aga kui tean, et tegu on artikli ettevalmistamisega, siis pigem ei räägi. Ma ise ka alles uurin kõike seda, mis siin toimub. Teen seda tasakesi, ei taha väga tormata.»

Mees lisab, et tema suhe kõnealuse ruumiga on kujunenud lapsest saadik ning tema kogemuste põhjal on piirkonnas suur lennuväli ja ala kaudu käib ühendus teiste dimensioonidega.

«See ala on ühtaegu teatud olek, meeleseisund,» tähendab ta. «Seda on keeruline seletada, sest see kogemus ei ole kuskilt maalt seletatav.»

Kaart juhatab meid kaarjalt raba serva mööda ja läbi mitme väikese saare, mis oma olemuselt on metsatukad. Hiljem on plaanis põigata ka rappa ning järgmisel päeval tulla tagasi otse läbi raba.

Ilmne ja seletamatu

On kolmapäev, 11. mai. Alustame teekonda kell kaks päeval. Taevas on küll pilvi ja vinet, aga enamiku ajast paistab päike. Puhub tugev tuul.

Matk algab rahulikult. Hiljuti valitsenud suvine palavus on läbi ja tuul pakub mõnusat kosutust. Ringi lendab üksik lind ja kargab tilluke konn. Pistame põske mõne mulluse jõhvika.

Leiab ka inimtegevuse jälgi. Esimesena jääb silma väga väikese lapse kollane särk.

Umbes kahe tunni ja kolme kilomeetri järel teeme esimese joogipausi. Oleme rahul. Ilus loodus, puhas õhk. Pinnas me jalge all varieerub. Kergelt võib komistada ja kukkuda, kuid maandumine on õnneks pehme. Mõnes kohas on lihtsam käia vees, kuhu loomad on tallanud raja.

Rabasaared, väikesed metsasalud, on igaüks ise ilmega. Seal kohtame ka esimesi sääski, aga vaid üksikuid, kes eriti tüli norima ei kipu.

Kell saab pool viis õhtupoolikul. Ja siis see juhtub. Pärast kõige suuremalt saarelt lahkumist kostab fotograaf Elmo ärev hõige: «Vaadake, mis kompass teeb!»

Kompass on paigal, aga selle nõel mitte. Kord on põhi ühes, siis teises suunas. Ka teise kompassi nõel ei suuda vagusi püsida. Liina võtab ilmakaareseadme kätte ja just siis pöördub nõel aegamisi täpselt vastassuunda. «Päris õudne!» väristab ta õlgu.

Lisaks avastab Liina, et tema GPS-navigaator on segadusse sattunud. Kuigi oleme astunud otse, ei saa navigaator meie liikumissuunast aru ning teekond teeb ekraanil tavalisest veast märksa suuremaid põikeid.

Elmo ütleb, et võttis kompassi kätte juba rabasaare ääres ja seal pöörles nõel kõige rohkem. Kui edasi läheme, see anomaalia kaob. Aeg-ajalt uurime kompassi ka hiljem, aga enam midagi niisugust ei koge. Anomaaliaks ei saa ju pidada seda, et Liina märkab päikese ümber halo, mis hakkab eriti silma läbi päikeseprillide ja jääb ka pildile.

Kella seitsme paiku üks veider asi siiski veel juhtub. Oleme jõudnud üle kraavi teisele poole raba heinamaa äärde. Pärast väikest puhkepausi alustame matka tagasi ühele rabasaarele, et seal ööbida. Liina silmitseb GPS-navigaatorit ja hüüatab: «Kõik punktid kadusid ära!»

Täpsemalt öeldes on navigaatori ekraanilt kadunud raba sees olevad GPS-koordinaadid ja kõigi nende asemele on kopeeritud kahest koordinaadist koosnev asukoht, mis juhatab üle silla rabast välja.

Liina märgib, et on GPS-navigaatorit kasutanud ligikaudu kaheksa aastat ja midagi sellist pole varem juhtunud. Õnneks aitab seadme välja- ja uuesti sisselülitamine ning meie matka jätkamiseks tarvilikud GPS-koordinaadid on tagasi.

No juhtub. Mis siis, et esimest korda elus ja just salapärase Kolgu raba ääres.

Avatud magala

Ööbimiseks valime välja saare, kust on järgmisel päeval kõige otsem tee üle raba tagasi retke alguspunkti. Algul on mõte veeta öö otse rabas, kus avaneks lai vaateväli, paraku ei leia me seal piisavalt kuiva pinnast.

Väljavalitud rabasaar on tihedalt puid ja oksarisu täis. Ühes kohas leiame siiski lapi, kuhu kolm inimest kenasti sirakile mahuvad. Teine koht oleks veel, aga selle ääres on üks puu teise peale vajunud. Mine tea, äkki just täna öösel vajub edasi ja kukub maha.

Telki meil kaasas pole, selle asemel meisterdame magala mitme muu vahendi abil. Alla laotame kolm hõbedast-kuldset meditsiinilist kilet, mille üks pool hoiab sooja. Olgu ette öeldud, et küljealune on tõepoolest terve öö soe.

Liina on lisaks kaasa võtnud koormakile, nööri ja pesulõksud – neist teeme katuse. Elmo kougib oma kotist välja veel ühe kile, millest saab tema magamisaseme kõrvale sein. Mina valin magala teise, avatud külje ja tütarlaps heidab kahe mehe vahele.

Esialgu on magamiseks siiski vara: kell on pool üheksa õhtul. Oleme asemed valmis saanud ja võtame einet. Kiire mobiililevi on piirkonnas nii hea, et vaatame fotograafi nutifonist moe pärast «Aktuaalse kaamera» algust. Seejärel paneme end veidi soojemalt riidesse, jätame seljakotid maha ning tatsame rappa, et näha, kuidas see päikeseloojangul paistab ja mida meile pakub.

Raba on ilus, vaikne ja rahulik. Päeval puhunud tuul on täiesti kadunud. Taevas on noorkuu. Põgusalt on kaugelt kuulda mootorsae häält ja lehma ammumist. Kägu kukub. Näeme taevavõlvil kolme lennukit. Maa lähedal lendavad üksikud sääsed, aga riietele pihustatud tõrjevahend hoiab nad eemal. Kordagi pole tunnet, et keegi meid salamisi jälgiks, ehkki selle paiga kohta on niimoodi räägitud.

Naudime rabaõhtut kella poole üheteistkümneni. Siis hakkab üksjagu jahe, mistõttu läheme ööbima. Metsa all on pimedam ning abi on taskulambist.

Ööd on meil külmad

Liina mobiiltelefoni rakenduse andmeil oleme hommikust alates matkanud umbes kuus ja pool kilomeetrit. Enne kella ühtteist oleme ööbimiseks valmis. Tähendan Elmole, et ta võib öösel tagasi rappa pildistama minna ja kui midagi seletamatut näeb, mind üles ajada. Elmo vaid muheleb.

Kaasavõetud termomeeter näitab magamisplatsi juures maapinna kohal kuus kraadi sooja. Teiste delikaatseid isikuandmeid ma siinkohal avaldama ei hakka, aga enda kohta ütlen, et mul on seljas kaks T-särki, üks pikkade varrukatega teksasärk ja kaks kampsunit. Peas müts, kaelas salli moodi asi ning jalas teksad ja paksud sokid. Liinal jääb üle kaks sooja eritavat graanulipadjakest, mille kleebin sokitaldade alla.

Minu magamiskott peaks kirjade järgi sobima kasutamiseks alates viiest soojakraadist. Poen sisse ja lukk läheb vaevu kinni. Päris tihe tunne. Kohe, kui oleme vakka jäänud, kostab Elmo kileseina juurest krõbistamist. Elmo väidab, et tema seda häält ei tee. Ja jääb õige varsti magusasti magama. Kohe nii magusasti, et mul on hea meel kodust kaasavõetud kõrvatroppide üle.

Liina püsib vagusi, aga ma ei hakka küsima, et kuule, kas sina juba magad. Mina pisut veel liigutan ja sean oma näole külma kaitseks taskurätiku.

Huvitaval kombel toetab maapind mu selga ja pead ideaalselt, nagu lebaksin eritellimusel valmistatud madratsil, mis jälgib täpselt kõiki kehakontuure. See on nii mugav tunne, et arvatavasti jäängi magama.

Aga äkki on meeletult külm. Väljas on täiesti pime, hommikust pole veel märkigi. Keha muudkui võbiseb. Kardan, et ajan sedasi vibreerides teised üles. Veider ja abitu tunne on külmetada, teades, et ega suurt midagi ette võtta ole. Külmast kangena paar tundi üle öise raba autosse ju tatsama ei hakka.

No aga aluskile hoiab sooja, vaja see ümber võtta! Esmalt ronin magamiskotist välja, et puu taga häda ära õiendada, ja siis kebin tagasi. Rullin end koos magamiskotiga kilesse, vaikimisi aitab mind Liina, kes on korraks ärganud.

Tasapisi värinad taltuvad, jään magama. Kell viis läheb Elmol ja Liinal uni ära ning nad hakkavad muljeid vahetama. Ärkan jälle minagi. Oli neilgi jahe, aga mitte nii hullusti. Hommikul hakkas kägu jälle kukkuma ja meie lähedal täristas rähn.

Taas on mul külm. Termomeeter näitab null kraadi. Süütan neli õueküünalt ja neist ühe peale teen oksarisust miniatuurse lõkke. Elmo on telerist näinud, kuidas jooki saab plastpudelis otse tulel soojendada. Ta proovib nüüd järele ja katse õnnestub: pudel ei sula ja jook saab soojaks. Meiegi saame maitsta. Hea.

Elmol oli magades seljas paks sulejope, mida soovitab nüüd mulle. Võtan pakkumise vastu ja poen peatselt uuesti magamiskotti, kuhu mahun ära vaid teiste abiga. Kile samuti ümber ja uuesti magama.

Kell kaheksa puhub leebe tuul kile pealt ning valguski mõjub äratavalt. Minu kõrval lebab vaid Liina. Tuleb välja, et lõket valvanud ja siis selle kustutanud Elmo oli mitu tundi rabas tatsanud ja looduspilte teinud. Oleks olnud ehk kauemgi, aga ta unustas oma sidevahendi ehk mobiiltelefoni mulle antud jope taskusse. Naastes ütleb ta, et raba oli varahommikul hallaga kaetud ning mullused jõhvikad olid poolenisti jäätunud. Põnev, kui me oleks siiski ööbinud lauskülmale avatud rabas...

Kägu igal pool

Annan Elmole sulejope tagasi ning asume hommikueinet võtma. Õhtul olid minu menüüs «Turisti eine» sealihakonserv, leib, šokolaad ja marineeritud küüslaugukurgid. Hommikueineks on Õllesigari vorstid, kurk ja šokolaad.

Puude vahelt piiluv päike mõjub rõõmustavalt. Pakime oma kodinad kokku, koristame laagriplatsi ja seame end minekuvalmis.

Üsna tagasiteekonna alguses on juba nii soe, et Liina võtab kilejope ära. Poole raba peal loobun mina kahest kampsunist ja mütsist. Elmo kui tõeline metsahunt liigseid hilpe ei kannagi.

Raba äärele lähenedes on mätaste ja lompide kõrguse vahe kohati vaat et meeter. Päris hea treening seljakotiga edasi rühkida.

Lõpus maapind muutub, nii et parem on astuda poole kummikuni ulatuvas vees, sest seal on maa tasasem ega vaju eriti.

Pärast paari tundi ning umbes kaht ja poolt kilomeetrit jõuame raba servas asuva väikese kasesaluni. See võib olla üks märgilisi kohti, kuhu üks kohalik inimene on kartnud minna. Meie ei tunne midagi peale mõnusa väsimuse. Aga võimalik, et oleme siiski vales kohas.

Oma matka enam kui 21 tunni jooksul me enesele teadaolevalt teistesse dimensioonidesse ei satu ja midagi ebamaist ei näe. Ka kellaaeg ühelgi seadmel ei muutu minutitki. Nii jäävadki matka ainsaks arusaamatuseks juhtumid kompassi ja GPS-seadmega.

Muide, huvitaval kombel on peaaegu kogu aeg, hommikust õhtuni ja seejärel jälle terve hommiku, meid saatnud nähtamatuks jääv kägu. Ja aina kukkunud.