Reinuvader korraldas eksootilistele sulelistele veresauna

Reinuvader murdis Veski talus kõik kanad, kes ta teele ette jäid. Peremees Aivo Jurak tõdeb, et see on suur šokk kogu perele. Foto: Marko Saarm

Suur oli Kolga-Jaani lähistel Vissuvere külas asuva Veski talu peremehe Aivo Juraku ehmatus, kui ta neljapäeva varahommikul kanalasse astudes nägi pooltsada tõulindu murtud kaelaga vereloigus lamamas. 

«Vastu vaatas sule- ja laibameri. Laut oli nagu laibahunnik. Mulle ja perenaisele oli see košmaarne vaatepilt,» sõnas ta. 

Suvi kaotab sära

Hukka saanud linnud olid ostetud ja poputatud 29. mail ees ootava käsitöö- ja vanavarapäeva tarbeks. 

«Olime suurelt välja reklaaminud, et näitame erilisi linde ja loomi,» jutustas peremees. 

Teiste hulgas said surma Aafrika kiiver-pärlkanad, braamad ja kotšinid. Mõne linnu järel oli käidud Poolas ja Saksamaal. Ühed oli peremehe sõnutsi alles hiljuti koorunud, teised mitmeaastased. 

«Nende kogumiseks olime mitu aastat tööd teinud. Neid oli juba mullu omajagu, aga tänavu oli valik juba hästi kirju,» rääkis peremees kurvalt ohates. Neli Aafrika kiiver-pärlkana siiski pääses, sest nad olid lennanud üle kõrge võrkaia ja neid nähti varahommikul kilomeetri kaugusel naabertalu juures. Pääsesid ka paabulinnud,  pesakastis olev hauduja kana ja koorumispuuris olevad tibud. 

Peremehe sõnutsi on rahaline kaotus päris suur, aga emotsionaalne kahju on suurem, eriti kui mõelda lastelastele, kes suveks maale tulevad ja loodavad sulissõpru eest leida. «Raha tuleb ja läheb, seda ei ole mõtet alati nii täpselt lugeda,» sõnas ta. 

Linde oli reklaamitud talus peetavate ürituste tõmbenumbrina. Koos küülikute, lammaste ja kitsedega oleksid need huvi pakkunud lastele, aga ka eakatele, kes on nooruses harjunud tavalisi kanu nägema. «Kiiver-pärlkanade kohta on küsitud, kas need ikka on kanad. Väga atraktiivsete silmade ja peadega meenutavad need ju rohkem kalkuneid,» pajatas Veski talu peremees.

Mune igas värvis

Linnud andsid mune nii söögiks kui teiste kanakasvatajatega vahetamiseks. «Pühadeks mune värvima ei pidanud. Oli helesiniseid, valgeid, šokolaadivärvi ja beeže,» loetles Aivo Jurak. «Aafrika kiiver-pärlkanade munad on piklikud ja nii kõva koorega, et teise mehe tavalise kana munad läksid pühade ajal koksides kohe katki. Linnud ise peidavad neid liiva alla.» 

Kanasõnnik aitas rammutada talu väga suurt roosiaeda. 

Aivo Jurak ütles, et rebase töö oli ikka  väga võigas. «Kui seda märkasin, ütlesin perenaisele, et ta läheks meie väikese koeraga jalutama ja ma üritan koristada. Lõpuks oli mul endal rahustit vaja rohkem kui perenaisel. Tema on kiirabis töötanud, talle jõudis šokk hiljem kohale. Sulgi ja verd koristades valas ta hiljem ikka pisaraid,» rääkis peremees. Teised loomad ja linnud ei söanda tema sõnutsi praegu kanaaiast mööda ka minna, sest tunnetavad sealset surmahingust. 

Aivo Juraku naaber Märt Laansalu, kes on ühtlasi Kolga-Jaani jahimeeste juht, ütles, et rebaste arv on viimasel ajal piirkonnas suurenenud. Alles mullu oli ta Veski talu vanavarapäeva ajal oma talu juures reinuvaderi maha lasknud. «Ega teda lihtne küttida ole – rebane on ju kaval,» sõnas ta. 

«Nüüd peame jahti forsseerima. Neid on vanades  maaparandushunnikutes ja mahajäetud talude juures,» teadis Laansalu öelda. Ka tema abikaasa hoole all on hulga vutte ja kõikvõimalikke vigurkanasid.  «Meie koer on  juba vana, 12-aastane, seega on ka meie linnud rebaseohus. Praegu on  pojad pesas, ju ka ema vajab ise rohkem süüa,» märkis Laansalu.