Päris Kokaviidikal pole poodi ega külamaja, meeste tantsurühmast rääkimata

Uudismäe Jaan on Kokaviidikal elanud 1964. aastast ega mäleta, et selle aja sees oleks nende kandis mõnd Vingu Herbertit või Altpere Kaljut pesitsenud. Foto: Rannar Raba

«Jah, kurat, meil on Heikiga nüüd laudas selle pärast igavene jama kaelas. Velsker-seemendaja varsti enam muud ei teegi, kui narrib: «Näe, Kokaviidika tantsumehed tulevad!»»

Uudismäe Jaan laiutab käsi. Klõpsib kolm-neli korda välgumihkliga ning heidab tühjaks saanud suitsupaki tagantkäe roostetavasse ämbrisse. Ehkki aastaid tühjalt lagunenud karjalauda eesruumis on hämar, võib selgesti aimata, kuidas ootamatult saabunud uudishimutseja teda esialgu kohmetuma paneb. «No ei saa aru, jah, kes kurat selle Kokaviidika nüüd üles korjas.»

Kohtumise Jaaniga võib liigitada õnneasjaks. Ta on alles teist päeva siin. Suurema osa aastast töötab ta kahe kilomeetri kaugusel Muraka laudas, mis jääb teise küla territooriumile. Käib koos naabrimehe Heikiga. Aga just nüüd sattus olema nii, et 45-pealine mullikakari toodi siia, tema kodukülla Kokaviidikale omaaegse Sooneste lauda juurde parema ninaesise peale.