/nginx/o/2008/09/15/74864t1hc28e.jpg)
Minu värvikas vanatädi võis kanda rõivastust, mis mõne teise seljas oleks mõjunud labaselt ja ülepakutult. Tema puhul tundus, et tegu on küllusliku elegantsiga.
Repliik: Vürtsikas lugu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Just vanatädi näite varal avastasin ma seose inimese riietusstiili ja toidutegemisharjumuste vahel. Nimelt juhindus tema köögis Karupoeg Puhhi põhimõttest: rohkem mett ja kondenspiima ka rohkem. Sama kehtis sulavõi ja rammusa hapukoore kohta.
Peab mainima, et vanatädi road olid imemaitsvad. Kui need pärast vaevusi põhjustasid, tulenes see lihtsalt tõsiasjast, et kõigile pole liialdused lubatud.
Minu kogu aeg pisut sädeleva ja pitsivahuse tuttava käe all valmivad õhulised ja vaevuaimatavalt sidrunimaitselised hõrgutised ning range väljapeetusega riietuv sõbranna lähtub alati põhimõttest less is more ja eelistab, et domineeriks üks puhas maitse. Enamik inimesi, kes ei pea vajalikuks riietust eneseväljenduseks kasutada, valmistab vanu häid koduseid toite või ei kokka üldse.
Hiljuti ühes Viljandi pubis borši nimetust kandvat õlist vedelikku proovides tabas mind kahtlus, et seda valmistanud kokk oli alasti. See polnud aga sugugi nii pikantne olukord, kui esmapilgul tunduda võib.