JÄRJEKORDNE ÕPPEAASTA on hooga alanud ning toonud kaasa hulga diskussioone hariduse rolli ja tähtsuse üle.
Joonas Pärenson: Minu haridus, meie võimalused
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti õpilas-, üliõpilas- ja noorteliidrid korraldasid koos haridus- ja teadusministeeriumiga läinud nädalavahetusel Rakveres õpilaskonverentsi «Minu haridus». See keskendus kodanikuharidusele ning püüdis pakkuda lahendusi, kuidas noored oleksid riigile hea partner.
Et haridusel on ühiskonnas täita sotsiaalse siduja roll, on vaja kindlustada kõikidele võimekatele kvaliteetse hariduse saamise võimalus. Eesti taasiseseisvumisest on möödas 17 aastat ning käes on aeg arutada selle üle, kas meie haridussüsteem valmistab ette innukaid noori kodanikke või on süsteemis vajakajäämisi.
RIIKLIKU ÕPPEKAVA vastuvõtmisest on nüüdseks möödas enam kui 10 aastat. See on dokument, mis kehtestas kodanikuõpetuse põhikoolis kohustuslikuks õppeaineks. Sellest ajast peale on aina süsteemsemalt hakatud tegelema noorte harimisega demokraatia küsimustes. Sajandivahetusel moodustati ka haridusvaldkonna tähtsad huvigrupid: asutati õpilasomavalitsuste liit ja lastevanemate liit.
Seega võiks ju arvata, et praegustel noortel on sügavad teadmised demokraatlikest väärtustest ning nad on oma keskkonna kujundamisel riigile aktiivne partner. Kahjuks kuuleme koolidest üha suuremat õudust tekitavaid uudiseid ning juba aastaid on räägitud sellest, et noori ei huvita ühiskonnaelus kaasalöömine.
Mis kasvatab siis meie noortes ühiskondlikku passiivsust?
UURINGUD NÄITAVAD, et praegused noored ei usu organiseeritud ja esindusdemokraatial põhinevatesse tegutsemisviisidesse. Eesti 2007. aasta inimarengu aruande järgi ei arva 20 protsenti üheksanda klassi õpilastest, et õpilasesinduse valimine võiks koolielu paremaks muuta. Eelistatakse pigem ühiseid aktsioone.
Õpetajad on õpilasomavalitsuste suhtes veelgi skeptilisemad: tervelt 47 protsenti nendest leidis, et nende koolielus pole õpilasomavalitsustel kaalukat kohta.
POLIITILIST aktiivsust soodustavad peamiselt kaks tegurit: huvi ja positiivsed kogemused. Noor peab koolis kogema, et tal on võimalik paljutki reaalselt mõjutada. Kogemused jäävad vanemaks saades alles ning huvi oma riigi elukorralduses kaasa rääkida suureneb.
Tuleb nentida, et huvi on olemas, aga tegutsemisvõimalusi napib. Ligi pooled 14—16-aastastest noortest on poliitikast ja koolielu korraldamisest huvitatud, kuid reaalselt saab otsustamises osaleda vaid 10—20 protsenti neist. Seega on määrava tähtsusega see, millised kogemused saavad noored eri organisatsioonides tegutsedes ning kuidas nendesse suhtutakse.
Demokraatlike väärtuste ja osaluse õpetamist peavad propageerima kõik osalised koolis, töökohas, kohalikus elus või ärimaailmas.
EESTIS TULEKS laiendada demokraatia printsiipe kogu koolielu korraldamisele ning tuua demokraatia välja kitsastest aineõpetuse raamidest. Demokraatia pole mitte ainult teooria või sõnakõlks, vaid elustiil. Kui teooriat ei saa rakendada, on järelikult õpetuse efektiivsus madal.
Meie ühise demokraatliku riigi tuleviku kujundamise selgroog on noorteorganisatsioonid. Seega usaldagem noori ning kuulakem neid! Nõnda suurenevad meie kõigi võimalused.