Alla 16 aastat keelatud

Mul seondub Rubiiniga sooje mälestusi suhteliselt varajasest noorusest. Tegime sõbraga kaheksakümnendate aastate algul regulaarselt kinopäevi. Esimese filmi vaatasime Rubiinis, siis jäi jupike vaba aega ning juba algaski seanss Tähes.

Sellise päeva eelarve oli rubla. Selle eest sai kaks kinopiletit ning veidi jäi ülegi, et süüa jäätist, muidugi kui seda müügil oli. Vastasel juhul võis lubada endale piimasaalis kausikese mannaputru — polnud ka paha.

Kõvematele filmidele, näiteks Ameerika, India või Prantsuse omadele oli kole raske löögile pääseda. Järjekorrad ulatusid pahatihti uksest välja, kuigi pileteid müüs täie auruga kaks kassat.

Mõistagi tuli uus film võimalikult vara ära vaadata. Mõnel puhul oli selleks tarvis vähemalt tund varem sabas olla, muidu polnud lootustki. Ning ega seegi nipp alati aidanud: india vägevat kassahitti «Džungli kuningas» pidime näiteks vaatama esimesest reast, kuigi platsis olime olnud üpris varakult.

Film oli kaheosaline, mis tähendas, et kael oli pärast seda veel jupp aega neljakümne viie kraadi võrra vinklis. Aga lugu oli vägev! Jutuainet jätkus pikaks ajaks.

Ja muide: kui film oli alla 16-aastastele keelatud, siis 13-aastane poiss sisse ei pääsenud, nagu pidin oma kurvastuseks korduvalt veenduma. Küll üritasin häält jämedamaks teha, küll kraed üles tõsta, aga miski ei aidanud.

Filmikunst on kindlasti kõige universaalsem kunstiliik. Olen kogu aeg arvanud, et linn, kus ei ole kino, polegi nagu õige linn. Kinos käijate arv on Eestis viimastel aastatel jõudsalt kasvanud ja seda kahetsusväärsem on, et Viljandi sellelt kaardilt teadmata ajaks kaob. Kino häving on kõige kultuurivaenulikum tegu, millega siin viimasel ajal hakkama on saadud.