Rubiini kohta mul midagi dateeritavat ei meenugi. Minu teadvusesse jõudis ja tähtsaks muutus kino eelmise sajandi 70. aastate algul ning oli kuus-seitse aastat mu aja keskne sisustaja ja elupildi mõjutaja. Mida kõike ma vaatasin, ei mäletagi, aga kino oli koolis vahetundide teema: kes mõnda filmi rohkem näinud oli ja nii edasi.
Privilegeeritud kinosõbra mälestusi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See ei olnud niisama ärplemine — läks ka kismaks. Eriti kui kõne all olid siia jõudnud Prantsuse filmid, nagu «Sandarm võtab naise» ja «Mees nagu orkester» Louis de Funèsiga.
Meenuvad ka Jean Marais’ ja Alan Deloniga mõõga ja mantli filmid ning Pierre Richard’i komöödiad. India filmid — ühegi pealkiri mulle küll meelde ei tule — paelusid kaklusstseenide pärast. Millegipärast oli neis ka kohutavalt palju laulmist ja see pani kannatuse proovile.
Lisaks muidugi kõik need Gojko Mitići ja Dean Reediga Ida-Saksa—Jugoslaavia Winnetou filmid. Üks läti film meenub miskipärast ka: «Saatana teenrid».
Mõnikord olid kassade juures meeletud järjekorrad. Mina ei pidanud seisma: onu oli tähtis mees, kinomehaanik. Vaatasin sageli ülevalt mehaanikute ruumist — iseäranis neid filme, milles oli suudlusstseene ja mis olid reklaamides ahistavalt märgitud tärni või kahega ning seega alla 16- või 14-aastastele keelatud.
Mul tuli kettaid tagasi kerida, kui kerija mootor jukerdas — poisikesele oli see jõukohane. Kerisid rulli kähku ära ja said edasi vaadata. Iga film oli viiel-kuuel rullil ja seansid käisid konveieri meetodil: väljapääsu ja sissepääsu uksed lükati valla korraga. Osavamad liitusid massiga ja vaatasid teist korda veel. Selline elustiil oli.
Mina istusin enamasti projektori surinas. Eelneva kokkuleppe korral sain mõnikord ka tasuta saali. Ukse kõrval piletitädi kohal oli eriti šeff istuda, aga saal oli pime, kõik vaatasid ekraani ja kellelegi ei läinud korda, kes «valitud» kohtadel istus.
Millal viimati Rubiinis kinos käisin, ei oska öelda, 2010. aastal tegime seal «Koolijazz=Jazzikooli» avakontserdi. Viimasest kahekümnendist meenuvad pubilik Turbiin ja Rubiini peod, mis andsid järeltulevale põlvele viimase hetkeni põhjust Viljandisse tulla.