45-kopikane pilet, pikad looklevad järjekorrad ja pilgeni täis saal

Kino Rubiin kollektiiv 1982. aastal Foto: Viljandi muuseum

Eile hakati lammutama kino Rubiin hoonet, mis on Viljandi keskväljakul seisnud juba 1964. aastast alates.

Ehkki hoone on amortiseerunud ega ole ka arhitektuurilises mõttes eriline saavutus — sama tüüpprojekti järgi tehtud kinosid on Eestis teisigi —, tuleb tõdeda, et sellel on olnud paljude viljandlaste elus oluline roll.

Kino, pubi ja kontserdipaik

Kui vanemad inimesed teavad seda ennekõike kinona, siis need, kes olid noored 1990. aastatel, mäletavad paika ehk pigem pubi Turbiin järgi ning viimasel kümnendil assotsieerub too hoone paljudel mitmesuguste rokikontsertidega. Filmegi sai seal kõigest hoolimata vaadata viimse hetkeni.

Järgnev meenutus on kummardus hoonele, milles veedetud tunnid on jätnud mulle suurepäraseid mälestusi — eelkõige filmikunsti vallas.

Kinoharjumus tuli lasteaiast

Minu esimesed kinos käimised jäävad tõenäoliselt lasteaiaikka. Küllap mäletavad mu eakaaslased varesepildiga abonentpiletite komplekti, millega käisime regulaarselt rühmiti multifilme vaatamas.

Suureks kinos käimiseks läks kooliajal. Aeg oli väga vastuoluline. Üle poole repertuaari oli kindlasti Nõukogude päritolu ega sündinud — kui mõni erand välja arvata — vähemalt tollasele teismelisele vaadata.

Teistest moodustasid suure osa sõbralike sotsialismimaade linateosed ja näputäis kapitalistlike riikide, enamasti Prantsuse, Inglise, Itaalia ja USA filme.

Mõistagi pääsesid kinno ainult sellised Lääne filmid, mis ei õõnestanud nõukogude inimese moraali: komöödiad olid ohutud, armastusfilmid süütud ja põnevikud näitasid kapitalistliku maailma ohtlikkust. Uutest kassahittidest ei osatud siis isegi unistada ja tihtipeale oli ka ideoloogiliselt kõlblikuks tunnistatud filmidest mõni koht välja lõigatud, kui asi jõudis suudlusest ja kallistusest kaugemale ning õhus oli tunda kopuleerumisakti hõngu.

Pikad kassasabad

Et internetti ei olnud ja teleritest kapitalistlikku meelelahutust leida oli veel vähem lootust, jäi kino tsensuuri kiuste tohutult populaarseks. Kuigi päevas näidati tavaliselt nelja-viit seanssi ja publikut jätkus ka töötundidel, oli kõige suurem tung hilistele linastustele.

Kui kinos olid Louis de Funèsi, Pierre Richard’i või Gerard Depardieu’ga prantsuse komöödiad, itaalia maffiafilmid, india laulu-löömafilmid või Hollywoodi põnevikud, ei saanud kunagi kindel olla, et sa viimasel hetkel minnes piletita ei jää.

Rubiini fuajees looklesid menufilmide ajal kahe kassaluugi taga pikad järjekorrad, mis ulatusid tihtipeale kümneid meetreid majast välja. Kinosaal oli jagatud tsoonideks, kusjuures kõige kallimad, 45-kopikased piletid olid tagumises kolmandikus. Keskmised read olid 30-kopikased ja esimesed vist veel odavamad.

Jah, valik oli tänapäeva mõistes küll nigel, kuid kinopilet see-eest odav ja kõigepealt võeti ära tagumised platsid. Eelmüügist sai pääsme osta ainult sama päeva seanssidele.

Et kohad olid kinosaalis tollal nummerdatud, tõmbas piletimüüja enda ees oleval saaliplaanil väljamüüdud kohtadele alati ristid. Kui kinno sai mindud seltskonnaga, seisis osa inimesi järjekorras, samal ajal kui üks käis kassaluugist piilumas, kui palju lahtreid veel ristita on ja kas tasub üldse seista.

Rubiinis olid esilinastused

Kuigi linnas oli ka teine tegutsev kino, Täht, mille repertuaaripoliitika oli enam-vähem sama, eelistas (noorem?) rahvas ikkagi Rubiini, mille esine oli lausa omaette kohtumispaik.

Rubiin oli ühtlasi linna esinduskino, kuhu filmid jõudsid esimesena. Kui linateose koopia oli teinud Eestile tiiru peale, jõudis see mõne kuu pärast taas otsapidi Viljandisse, sedapuhku juba Tähte.

Kinosaalid oli menufilmide ajal rahvast täis ja vähemalt tollal tundus teismelisele meeldejääv ehmatada koos paarisaja inimesega, kui papist draakon haaras ohvri hambusse, või purtsatada naerma, kui Louis de Funès tegi saksa sõduritele grimasse.

Ei söödud, vaid vaadati

Tol ajal polnud kombeks minna kinosaali sööma ja jooma. Tõtt-öelda polnud midagi sobivat poest saadagi ega olnud sissepääsu juures ka puhvetit nagu praegu.

Üldiselt valitses toona seansi ajal saalis vaikus, kui välja arvata üks erand. Päevastel seansidel võis tihtipeale sattuda kokku legendaarse viljandlase Kandle-Otiga, kes peaaegu et elaski kinos ja kommenteeris esireas istudes tihti valjusti ekraanil toimuvat. Eriti imponeerisid talle miilustamisstseenid.

Tol ajal ei osanud keegi pahandada, et filme polnud võimalik kuulata originaalkeeles: kõik välismaised linateosed tulid meile üleliidulise kinolevi kaudu ja nõukogude tippnäitlejad olid need — tõsi küll, suurepäraselt — dubleerinud vene keelde.

Eestikeelseid tiitreid sai lugeda alt. Kui mõnikord juhtus, et subtiitrimasinal läks midagi nässu ning kiri kadus või ilmus peegelpildis, siis puhkes saalis pahane vilekoor.

Eelnes ringvaade

Nõukogude ajal võis kinno rahumeeli kümmekond minutit hiljaks jääda — muidugi juhul, kui pilet oli olemas —, sest enne filmi algust näidati kümme minutit ringvaadet. Dokumentaalülevaate «Nõukogude Eesti» kõrval sai mõnikord näha kriitilis-propagandistlikku lühifilmiplokki «Süütenöör», milles lahati nõukogude olmeprobleeme.

Kes ringvaate vahele jättis, pidi paraku arvestama, et keegi (odavama pileti lunastanu) oli istunud tema (kallile) kohale ning siis tuli pimeduses seletada ja ümberistumist korraldada.

Seansi lõppedes väljuti hoone alumistest ustest ja et alati polnud linastuva filmi headuse kohta piisavalt infot, sai pingsalt jälgitud, kas ei tule eelmiselt seansilt mõni tuttav, kellelt saaks muljeid küsida. Kui tuttavat polnud, proovisid sõnumit lugeda väljujate nägudelt ja jutukatkenditest.

Kino tähtsus hakkas vähenema pärast seda, kui 1980. aastate lõpul sai perestroika käigus tuule purjedesse videoäri, tekkis senisest rohkem videomakke ja lubati luua videosalonge. Aga see on juba teine teema.

REPERTUAAR

Valik 1980. aastatel kinos Rubiin vaatajaid hullutanud mängufilme:
• «Konvoi» (USA)
• «Sügavik» (USA)
• «Legend dinosaurustest» (Jaapan)
• «Džungli kuningas» (India)
• «Tootsie» (USA)
• «Atlantise valitsejad» (USA)
• «Vihmavarjutorge» (Prantsusmaa)
• «Suur jalutuskäik» (Prantsusmaa)
• «Molutaja» (Prantsusmaa)
• «Uued amatsoonid» (Poola)
Allikas: Gert Kiiler