«Jah, kurat, meil on Heikiga nüüd laudas selle pärast igavene jama kaelas. Velsker-seemendaja varsti enam muud ei teegi, kui narrib: "Näe, Kokaviidika tantsumehed tulevad!»»
Reportaaž: päris Kokaviidikal pole poodi ega külamaja, meeste tantsurühmast rääkimata (1)
18. mai 2016, 11:18
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Uudismäe Jaan laiutab käsi. Klõpsib kolm-neli korda välgumihkliga ning heidab tühjaks saanud suitsupaki tagantkäe roostetavasse ämbrisse. Ehkki aastaid tühjalt lagunenud karjalauda eesruumis on hämar, võib selgesti aimata, kuidas ootamatult saabunud uudishimutseja teda esialgu kohmetuma paneb. «No ei saa aru, jah, kes kurat selle Kokaviidika nüüd üles korjas.»
Kohtumise Jaaniga võib liigitada õnneasjaks. Ta on alles teist päeva siin. Suurema osa aastast töötab ta kahe kilomeetri kaugusel Muraka laudas, mis jääb teise küla territooriumile. Käib koos naabrimehe Heikiga. Aga just nüüd sattus olema nii, et 45-pealine mullikakari toodi siia, tema kodukülla Kokaviidikale omaaegse Sooneste lauda juurde parema ninaesise peale.
Aasta ringi siin loomi pidada ei saa, sest hoone on lagunenud. Aga suve kannatab ära, et noorlojused võiks vabamalt laiutada. Jaan ei virise. Tuulevari on olemas, taguotsa saab toetada. Pealegi on suvine koht kodule tükk maad lähemal – hea rattaga käia.
Õigupoolest ongi heleroheline ühekäiguline sõiduriist – peaaegu samasugune nagu Vingu Herbertil televiisoris – see, mis meie vestluse võimalikuks teeb. Poleks Jaan seda täna laudamaja teepoolse ukse kõrvale silikaatseina najale jätnud, poleks ükski mööduja võinud aimata, et keegi parasjagu sara varjus toimetab, veel vähem tähtsat ametiülesannet täidab.
Midagi keerulist Jaani töös pole. Ta teeb suitsu ja mõtiskleb. Aeg-ajalt laseb loomadele joogivett anumasse. Hommikuti kontrollib, ega mõni metselajas ole piirdeaia sisse auku jooksnud – ei või ju lubada, et peremehe kari teiste meeste maade peale trampima läheb.
Kui kõik on korras, siis jälle mõtiskleb. Teeb suitsu.
Herbertit ja Kaljut pole
Viimasel ajal on Jaanil mõtteainet rohkem: mitte ei jõua ära imestada, kuidas läbi paari kuu neljapäeviti Kanal 2-s televaatajaid naerutanud «Suure komöödiaõhtu» stsenaristid võisid tulla selle peale, et kirjutada sarja kõige säravama karakteri, Argo Aadli kehastatava postiljoni Herbert Vingu kodukohaks just nende tagasihoidliku Kokaviidika küla.
Nüüd on tulemus käes: kolleegid lehmalaudas aasivad ühtevalu ja tagatipuks luusivad ajakirjanikud ukse taga.
Jah, Kokaviidika on vist tõesti praegu Eesti kuulsaim küla.
«Esiotsa me ikka Heikiga mõtlesime, et nad panid kuskil seal Talinas lihtsalt tönksti näpu kaardi peale ja vaatasid: ohoo, tore nimi see Kokaviidika. Arvasime, et kõik on puhas väljamõeldis, sest tegelt pole siin mingit Herbertit ega Altpere Kaljut kunagi olnd. Aga mida edasi, seda rohkem hakkas tunduma, et mingi side peab kirjutajal selle kohaga olema, sest mõned asjad pannakse täppi kah. Oma poodi meil küll pole, aga lähim seal Saarepeedil ongi Minimarketi-nimeline nagu Vingu Herberti jutus,» arutleb Jaan ning rapsib ise samal ajal kööbaka raudjalgadega tooli platet kaltsuräbalatest ja nöörijuppidest puhtaks. «Näh, istu. Ega mul siin midagi peent pakkuda ole.»
Tegelikult ei erine Kokaviidika suurt millegi poolest sadadest teistest Eesti pisiküladest: väljarenditud viljapõldude ja heinamaade keskel kolmest suunast kokku jooksvad kruusateed, siin-seal mõned võsatutid ja metsatukad, lagunenud kolhoosilaut ja käputäis elus või pooleldi elus majapidamisi. Ja ongi kogu lugu. Ei mingit poodi, postkontorit ega külamaja, ammugi mitte kooli või lasteaeda. Kõik eluks hädatarvilikud toimingud aetakse joonde paari kilomeetri kaugusel Saarepeedil või kaheksa kilomeetri kaugusel Viljandis.
Ainus inimene
Laudamees Uudismäe Jaan ongi tol teisipäevasel pärastlõunal ainus inimhing, kellega jalgrattal läbi Kokaviidika väntaval ajakirjanikul õnnestub juttu teha. Mõnesaja meetri raadiusesse jääb küll mitu ilmselgete elumärkidega talukohta, kuid inimesi pole nende juures näha. Siin-seal võib seismas silmata mõnd veneaegset traktorit. Ühe talu õuel ilutseb kuival kena paat. On haritud aialappe ja isegi suuri kasvuhooneid. Ühes teeäärses aedikus patseerivad haned ja siblivad kanad. Aga ei ühtki inimest – huika ja kolgi aiaväravas, palju tahad. Vaid Jaan oma tööpostil.
Mis elu siin tegelikult elatakse? Milline on päris Kokaviidika?
Üks on kindel, Vingu Herberti taolist oma postiljoni pole Kokaviidikal kunagi elanud. Nagu igal pool mujal, tuuakse siingi praegu saadetised teeotstesse autoga.
Lehed ikka käivad. Alles ükspäev sai Jaan suisa nimelise kirja. «Oli mingi Postimehe pakkumine. Naine viskas kohe minema, et mingu nad p...e, meil Õhtuleht juba käib. Aga näe, varsti oli ikkagi leht kastis ja jälle minu nimi peal. Igavene paks patakas, igasugu Arterid ja mis kõik veel vahel.»
Seda, kuivõrd Kokaviidika elu on aja jooksul muutunud, ei tõtta Jaan kommenteerima. Nohistab muigel näoga, et ei tea neid asju eriti hästi, sest kolis siia hiljuti – alles 1964. aastal.
Niipalju julgeb siiski kinnitada, et mingit suurt oma küla asja pole seal juba ammu aetud. Ainus kirkam hetk oli kümmekonna aasta eest, kui Kokaviidika sai vallamajast ülesande võõrustada valla päeval hulka ümbruskondset rahvast. Selleks puhuks võtsid mehed külavanem Rebase juhtimisel maha vana majalobudiku ja panid lammutamisel saadud materjalist püsti midagi laohoonelaadset. Seal siis ühe korra suuremat pidu peetigi. Seejärel tuli jälle vaikus.
Paks pahandus Kokal
Poisikesena elas Jaan Paistu kandis, aga ühel päeval ostsid vanemad – pagan teab, miks – siia vanast Koka talu aidast tehtud algelise elupinna ja kolisid sisse. Kolm kümnendit hiljem, kui vabaduse tuulte saabudes hakati maid ja maju endistele omanikele tagastama, tekkis sellest paks pahandus: kellel ja kus ikka on õigus olla ja elada. Suure surmaga jõuti kokkuleppele ning nüüd ongi vana taluõu pooleks: ühes otsas tegutseb õigusjärgse peretütre lähikond väikeses suvemajas ja teises Jaan oma abikaasaga.
Praegu on Jaani arusaamist mööda jälle rahulikumad ajad. Ainult et naine, endine õmbleja, olla pärast Sandra vabriku kinniminekut ja invaliidsusega koju jäämist hakanud alatasa torisema, et Jaan ei tee kodus s....gi kasulikku, üksnes õlut limpsib päevast päeva. «Ah, ärme sellest räägi. Tead küll ju. Naised pole kunagi meestega rahul,» ühmab kriitikaalune ja süütab järgmise sigareti.
Hiljuti 60. sünnipäeva tähistanud Jaan on elukutse poolest maaparandaja. Õppis Kehtnas tehnikumis ja oli pärast seda 12 aastat kolhoosis jossi peal. Tšornobõlis käis kah tiiru.
«Ega ma ei oska öelda, kas Tšornobõl mulle mingit häda tegi. Närvivalusid on küll terve kere täis ja vahel lööb lausa väikesesse varbasse, kurat. Aga kust ma seda tean, kas see on selle pärast? Ma elan ju ainult ühe korra ega oska millegagi võrrelda. Võib-olla oleks samad hädad siis kah, kui ma poleks seal käind.»
Päris jama aeg oli Jaanile 1990. aastate algus, kui töökoht kolhoosis kadus. Esialgu oli abiks paar lehmakonti, kelle piima veel mõnda aega puki pealt ära veeti. Ent varsti tõmmati seegi ots seinast välja.
«Käisin mitme koha peal tööd otsimas, aga, kurat, midagi ei tulnd välja. Siinsamas lähedal ühes puidufirmas rääkisime kah. Öeldi, et helistavad tagasi. Noh, nüüd on 20 aastat möödas, aga pole veel helistatud. Oleks mul siis mingi muu papper peale Kehtna ka olnud, näiteks puidutisleri oma, oleks vast paremini läinud. Ütlesin, et olen elus ikka mõne kirvevarre taha pannud, aga sellest oli vist vähe. Õnneks sain lõpuks Muraka farmiga jutule ja olen nüüd natuke aega seal olnud – 12 aastat.»
Seitse majapidamist
Aga mis teistes Kokaviidika taludes toimub? Kui palju neid on ja kes seal elavad?
«Ega siin põhimõtteliselt põlegi enam suurt midagi,» ütleb Jaan, lööb pilgu lakke ja hakkab loendama. «Esiteks Paasi Enn. Elab siit üle põllu Soonestel. Selle koha järgi saigi kolhoosi laut nime. Vanasti oli Ennul Viljandis oma lilleäri, aga kui putka maha lammutati, kolis turule. Ma ei teagi, kui palju ta nüüd kasvatab või müüb. Midagi ikka toimetab.»
Sooneste kõrvale jääb Viidika talu, mille kaunilt kujundatud teeotsa tähistavad piirkonna viimane alles jäänud piimapukk ja püstine veskikivi. Selle vanasse häärberisse polevat enam kedagi järele jäänud – kõik teises ilmas. Perepoeg Villu elab Tallinnas, aga õnneks olla tolle poeg oma nooriku ja lapsega end õuepealsesse majja sisse seadnud. Niipalju kui Jaan teab, on naine põhiliselt lapsega kodus ja poiss käib Saarepeedi pool mööblitsehhis või «kuskil midagi tegemas».
«Edasi teeristil on Reinu maja. Ta on Viljandis veevärgis tööl ning käib siin rohkem laupäeviti-pühapäeviti. Tema teeb ikka nii nagu valgele mehele kohane: tuleb maale siis, kui vaba päev, mitte nii nagu minusugune laudamees. Aga Rein on rohkem üksi. Poiss käib vist vahest. Naisest ei tea ma enam midagi.»
Reinust diagonaalis üle teeristi elab Heiki. Seesama naabri- ja paarimees, kellega Jaan Muraka farmis talviti koos tööl käib ja ilmaasju arutab.
«No ja siis tagapool kurve peal on Juta maja. Kure Juta, noh. Aga tema pesitseb kah põhiliselt linnas. Ja ega siis rohkem polegi. Ah jaa, siin taga on endine laudatööliste kortermaja ka, mille erastamise ajal Rebane täies tükkis omale võttis. Ta vist teeb kuidagi eraettevõtjana linnas torutöid ja niisugust värki. Ja ongi kogu lugu.»
Niisiis mehi on rohkem kui naisi. Huvitav, kas nende pealt annaks meeste rahvatantsurühma ära teha nagu Vingu Herberti Kokaviidikal?
«Ehee,» kõkutab Jaan. «Teoreetiliselt vist annaks väikese ringi jagu mehi kokku küll. A seda ma küll ei tea, kas mõni meist karata kah jõuaks. Viimati sai ju kooliajal tantsu löödud.»
Riigivanem ja matemaatikaprofessor
Tegelikult pole telesaate Vingu Herbert ja Altpere Kalju sugugi ainsad mehed, kes on pakkunud eesti rahvale põhjust Kokaviidika küla nime suhu võtta.
Sadakond aastat tagasi tegi seda esimesena Viidika talu perepoeg Jüri Jaakson, kellest sai 1917. aastal Maanõukogu liige ja abiesimees ning aasta hiljem Ajutise Valitsuse peavolinik Saksa okupatsioonivõimudelt varade ülevõtmisel. Kahe ilmasõja vahel õitsele puhkenud Eesti Vabariigis oli Jüri Jaakson terves hulgas üliolulistes poliitilistes ametites, sealhulgas riigivanem 1924. aasta detsembrist 1925. aasta detsembrini.
NKVD vangistas Jüri Jaaksoni 1941. aasta 14. juunil ja viis Venemaale. Nagu enamikule Eesti juhtivatele riigimeestele, ei olnud tallegi määratud õnne elusana kodumaale naasta.
Viidika talust on sirgunud ka teine silmapaistev mees. Nimelt kaitses Jüri Jaaksoni vennapoeg Hermann Jaakson 1925. aastal doktoriväitekirja matemaatikas ning sai selle eriala esimeseks eestlasest doktoriks. Juba järgmisel aastal nimetati ta ka Tartu Ülikooli korraliseks professoriks.
Viidika talu juures tähistab tänapäeval mõlema mehe elutööd uhke mälestuskivi.