Viis aastat tagasi esimest korda Eestisse sattudes ei osanud Venemaal Nižni Novgorodis elav Anton Medvedev arvata, et sellest saab kunagi tema kodumaa.
Noor venelane tuli Eestisse selleks, et jääda
16. mai 2016, 14:37
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Elus tulevad kõik head ja olulised asjad juhuslikult ja ootamatult ning jäävad päriseks,» sõnab ta ilusas eesti keeles.
Nüüd on see 27-aastane vene noormees Kõpu ja kord kuus Viljandi Pauluse kirikus organisti rollis. Samuti õpetab ta Sürgavere koolis ja lasteaias, Suure-Jaani koolis ning Viljandis Oja koolis muusikat ja vene keelt.
Aristokraatlike kommetega
Anton Medvedev käitub nagu vene aristokraat: ta on äärmiselt viisakas ja korrektne, sõbralik ja aval. Ta võib pikalt rääkida oma varasema kodulinna Nižni Novgorodi ajaloost, sealsetest paljudest teatritest ja kõigest muust. Aga sama hästi näib ta olevat kursis Eestiga.
Ajas tagasi minnes ütleb Medvedev, et õppis kodulinna ja Peterburi kõrgkoolides muusikat ning puutus Peterburis kokku eesti kultuuriseltsiga ja osales sealses kooris.
«Laulsin eesti keeles. Lugesin lihtsalt lehelt maha, aru millestki ei saanud, aga kõla meeldis väga,» meenutab ta. Pooljuhuslikult sai noormehest Nižni Novgorodi luteri kiriku organist ning ta sattus orelist vaimustusse. «Mõtlesin, et seda pilli tahaksin õppida võimalikult hästi mängima.»
2011. aastal sõitis Anton Medvedev esimest korda Eestisse: Tapa Jakobi kirikusse kontserdile. Ühtlasi trehvas ta Tallinna.
«Jalutasin vanalinnas ja sattusin suurde kirikusse. Hiljem sain teada, et see on toomkirik. See oli rahvast täis. Kontsert oli ilus ja võimas. Mu kõrval istus Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku usuteaduse instituudi oreliõppejõud Kersti Petermann. Sattusime temaga kõnelema ja jutt läks põnevaks. Järgmistel päevadel käisin mitmel korral tema juures usuteaduse instituudis. Uurisin võimalusi, kas Eestis saaks orelimuusikat õppida,» jutustab noormees. «2012. aastal tulingi Viljandi kultuuriakadeemia kirikumuusika eriala katsetele. Eksamil mängisin orelit, laulsin, oli kollokvium. Kõik toimus vene keeles ja mind võeti vastu.»
Eesti keel pandi suhu
Akadeemia eksamit sai Anton Medvedev teha küll vene keeles, aga selleks et seal õppima asuda, tuli hakata eesti keelt õppima. Nii suunati ta Tartu ülikooli keeltekeskusse aastastele eesti keele kursustele.
«See on väga intensiivne ja hea kool. Juba aasta keskel tekkis moment, kui tundus, et keelebarjäär on ületatud,» ütleb ta ning räägib, et kursustel oli palju tunde ja loenguid ning põnevaid koduülesandeid. «Seal õppisid venelased, ukrainlased, marid ja udmurdid ning enamik neist sai keele kenasti selgeks. Andekamad õppisid ära ka soome keele, mina mitte.»
Nagu Medvedev nendib, aitas eesti keele omandamisele kaasa tõik, et ta üüris koos sõbraga korterit Nõos, kus suhtles palju kohalike elanikega. Lisaks õnnestus tal Nõo kirikus organistitööd teha.
Järgmisel sügisel astus Medvedev Viljandi kultuuriakadeemiasse. Orelimängu õpib ta Pärnu Eliisabeti kiriku
organisti Aaro Tetsmanni käe all. Vähehaaval hakkas temani jõudma tööotsi.
«Neli aastat Eestis on olnud mulle tõeline rõõm. Näib, nagu oleksin siin palju kauem elanud. Tunnen, et mind vajatakse siin, ja see on väga hea tunne,» märgib Medvedev ning lisab: «Tead, kui tore on, kui pärast jumalateenistust lähen oma oreli juurest trepist alla ja seal ootab Kõpu memm moosipurgiga ja tänab siiralt!»
Medvedev ütleb, et lapsed õpivad tema käe all suure huvi ja innuga. «Neid motiveerib see, et olen välismaalane. Nad soovivad teada, milline on minu emakeel. Tahavad teada, kuidas on selles keeles üks või teine sõna, tihti ka vahetunni ajal. Ja kui minu juhendatavad lapsed kontsertidel esinevad ning neid kuulavad vanemad ja muud külalised mõnikord õnnest nutma hakkavad, siis tunnen, et teen õiget asja.»
Jumala kiitmise masin
Kirikus võlub Anton Medvedevit seal valitsevad vaimsus ja ülevus. «Mis see orel muud on kui üks suur ja vägev Jumala kiitmise masin,» tsiteerib ta Eesti organisti ja professori Hugo Lepnurme kunagi öeldut. «Orel on inimese tehtud kõige suurem, rikkam ja keerulisem pill. Paneb imestama, kuidas osati nii keeruline muusikariist leiutada juba enne Kristust Vana-Kreekas. Hiljem ta järjest kasvas, keskajal jõudis praeguse suuruseni,» kõneleb ta.
Medvedevi sõnutsi on orel ühtaegu nii muusikariist kui masin: sellega saab mängida kõrgtasemel muusikat ja samal ajal on see kirikus praktiline töövahend.
«Kui paljud inimesed on oreli sees käinud?» küsib ta ja vastab ise, õnnelik naeratus näol: «Aga mina olen.»
Selgub veel, et Kõpu kiriku orelil täitub järgmisel aastal 150 aastat ning rõdu peeglist näeb ta jumalateenistuse ajal pastorit ja saab tema märguannete järgi lugusid alustada.
Väljast väike, sest suur
Elu Viljandis on Anton Medvedevile väga meeldinud. «Ehkki 1,3-miljonilise Nižni Novgorodiga võrreldes on see väikelinn, on siin kõik vajalik olemas ning toimub uskumatult palju kontserte ja suuri üritusi. Mullused hansapäevad olid mulle tõeline üllatus. See oli suur ja ilus asi,» nendib ta.
Medvedev ütleb, et tal ei ole kunagi olnud plaani Eestisse elama tulla ja jääda, see on lihtsalt nii läinud. «Või noh, ehk see kõik siiski päris juhuslik ei ole olnud. Mu arstist ema käis 1985. aastal Eestis turismireisil ning tõi kaasa imeilusad postkaardid, mis kujutasid Tallinna, Tartut ja Pärnut. Viie-kuueaastase poisina vaatasin neid: majad ja arhitektuur tundusid väga huvitavad. Küsisin, mis maa see on. Ema vastas, et Eesti. Kuna ilm oli neil piltidel päikeseline ja inimestel olid seljas suvised riided, siis mõtlesin, et see on lõunamaa kusagil Kreeka ja Itaalia vahel – väikese poisina ei teadnud ma geograafiast midagi. Aga ajapikku huvi Eesti vastu kasvas,» jutustab ta.
Ehkki Viljandi on väike linn, ei ole Anton Medvedevil siin oma sõnutsi igav. Või kui see tunne tekib, on see märk sellest, et tuleb tegutseda.
«Jah, ma vist jään Eestisse elama. Siin on minu koht. Kas Viljandisse või Tartusse, seda ma veel päris täpselt ei tea,» lausub ta lõpetuseks.
ARVAMUSED
HEDI VILUMAA,
Kõpu kiriku vaimulik
Inimesi ma rahvuse järgi ei erista, see pole oluline. Tore oli Antoni kindluse leidmine kirikute ööl mõne aasta eest, kui ta kiriku rahvarohkuse tõttu lihtsalt pidi ise eesti keeles Kõpu orelit tutvustama. See tuli tal suurepäraselt välja ja sai omamoodi avalöögiks eesti keeles esinemisele.
Hea on ka kuulda tema kaudu uudiseid Venemaa argipäevast ja kultuurist ning luterlike koguduste elust. Ta on rõõmsameelne kolleeg, kes huvitub laiemalt koguduse tööst, aitab kaasa mitmel rindel ja tuleb alati uute ideedega kaasa. Intelligentne noor inimene, kellele soovin jõudu koolitee läbimisel ja oma elutee leidmisel.
TOIVO VILUMAA,
Viljandimaa praostkonna sekretär
Anton on suure maa poiss: pärit meist 1400 kilomeetri kauguselt Nižni Novgorodist Volga ja Oka kaldailt, sündinud aga sealt veel 4500 kilomeetrit eemal Siberis Bratskis. Tema ema on sündinud koguni Tõva vabariigis. Eks suurel maal elagi suure hingega inimesed, aga Anton pole muidugi joviaalne isalik õlale patsutaja, vaid tähelepanelik, viisakas ja soe sõber. Tema silmade kaudu näen ma ka ise Eestit teise nurga alt. Vahva näide «kultuurikonfliktist» oli see, et waldorfkooli õpilased, kes kõik on tublid käsitöötegijad, imestasid kõvasti, et Anton ei oska heegeldada.
Kuigi tahaksin temaga rohkem vene keeles suhelda, oleme alati märkamatult üle läinud eesti keelele. Ainus hea aeg oligi siis, kui ema oli tal külas ja tutvustasin neile Viljandit. Anton viis tubli pojana ema ka Stockholmi vaatama. Nende ühine joon ongi suur kultuurihuvi ja tahtmine uut avastada.
ALLAN PRAATS,
Viljandi Pauluse koguduse õpetaja
Anton on tore poiss. Laheda ja professionaalse käitumise ning väga hea lastetoaga. Orelimänguoskus on tal hea, liturgia tundmine eeskujulik. Talle võib alati loota: oma asjad valmistab ta väga põhjalikult ette. Antonit iseloomustavad aval olek ja hea huumorimeel. Teiste üle ta samas nalja ei tee. Temaga on hea ja kerge koos olla. Kui tuleb inimestele märku anda, et midagi on vaja korrigeerida, teeb ta seda väga delikaatselt, tähelepanelikult ja viisakalt. Ka enda suhtes tehtud kriitikat võtab ta avatult, mitte kunagi isiklikult.