Lipp välja ja pudel külma ehk Väike eurofänni välimääraja

Foto: Kristi Kivestu

Eesti sel aastal Eurovisiooni finaalvõistlusele ei pääsenud. Karavan veereb aga edasi ja tõelistele fännidele kantakse värvilised magustoiduportsjonid ette täna õhtul.

Muidugi on ka neid, kes rehmavad käega ja ütlevad, et neid jätab säärane palagan külmaks. Tühjagi! Tegelikult oleme kõik aastas korra sellest niinimetatud muusikasündmusest moel või teisel haaratud. Aidaku teil vikerkaarevärvilisest virvarrist end üles leida üks järjekordne meelevaldne välimääraja.

Õiguslane

Ka sellele tegelinskile pole muusikal suurt tähtsust. Eurovisioon on ennekõike jõuline steitment. Normaalsus on eilne päev! Tavalised inimesed on igavad kui hambaorgid ja kurjad nagu koerasita sisse astunud postiljonid. Traditsioonid lämmatavad ja konservatiivsus nügib inimkonda apokalüpsise poole.

Õnneks on üks mastaapne suursündmus, kus uhke rivina seisavad geid ja lesbid, transvestiidid ja härjapõlvlased, vaimult vaesed ja rinnalt rõõmsad. Mitmekesisus rikastab ja värvid päästavad maailma. Seda ennekõike õiguslase mõtetes.

Pärast ülekande lõppu peidab ta oma vigurküünlad ja värvilise salli nukralt tagasi kapipõhja ning kui kolleegidega baaris õlut libistades telepilt mõnd geiparaadi näitab, pobiseb kodurahu huvides mokaotsast: «Näe, peded...»

Püstolreporter

Üritate finaaliõhtul tiba näoraamatus urgeldada ja kohal ta ongi. Turvaliste kassipiltide ja kas-keegi-teab-kedagi-kes-teab-kedagi-kes-teab-kedagi-lugude vahele hakkab sähvima inimkonda harivaid täpsustusi ja konstateeringuid.

Reikopil on mega mahe hääl täna! #ringvaadeforever. See vene poiss on täiega mu lempar! #eurovision2016. Go-go, Jüri! #loveyousweetcandyboy. Kas ainult mulle tundub, et see kleidiga õhtujuht on tegelt isane? #confused. Haa-haa! See tüüp on fistingut tehes käeluu ära murdnud! #juurjakivirähk...

Hoidku jumal, kui teie tuttavate seas on mitu püstolreporterit. Kui need oma tippimise kenasti sünkrooni saavad, võib Facebook ribadeks lennata. Või siis mitte. Pigem kerite hajameelselt hiirerullikut ning iga minutiga paisub igatsus aegade järele, kui mõtted kirjutati veel paberile ja saadeti üksteisele ümbrikutes. 

Palverändur

Temale on Eurovisiooni telekast jälgimine sama jabur kui gaasimaskiga lillede nuusutamine. Vahetu elamuse saamiseks tuleb ikka paljajalu aasale tormata. See melu, need lõhnad... Mälestusi täis on atmosfäär!

Kindlasti olete kuulnud kusagil kohvikus mõnd daami säutsumas: «Ahh, ja millise massaaži Rinaldo mulle seal palmivilus tegi! Ma reaalselt tundsin, kuidas küüned ekstaasist varvaste küljest lahti hüppasid nagu puudritoosi kaaned! Nojah, sa pole Vahemere ääres käinud... Siis pole siin midagi seletada.»

Ja nii ongi! Ka palverändur vangutab teleri ette jääjate poole haletsusest pead ja vaatab viimast korda üle ammu pakitud reisikohvrite sisu. Pileti pop-up-paradiisi ostis ta kaks minutit ja 12 sekundit pärast müügi algamist ning samal päeval rändasid sumadani juuksegeel, pakk värvilisi õhupalle, autogrammiklade ja tosin liibuvat T-särki.

Kuude viisi rahutuid öid ja erutavaid unenägusid. See aeg on lõpuks jälle käes! Ja palverändur on valmis.

Kapifänn

Selline tüüp on igas tutvusringkonnas. «Kurat, hakkab jälle peale! Sõidavad üle ilma kokku ja inisevad. Laperdavad nagu palderjani limpsinud kõutsid mööda lava ja vehivad lipukestega. Kuradi muidusööjatest keigarid...»

Tuleb ju tuttav ette? Aga kas panite tähele, et teema algataja oli just nimelt kapifänn, mitte teie? Elegantselt käima lükatud vestlus on vaid osav suitsukate informatsiooni kogumiseks. Kapifänn töötab nagu uuriv ajakirjanik: mida rohkem allikaid, seda klaarim pilt. Õhtuti kougib ta diivani alt välja albumi teemakohaste ajakirjaväljalõigetega ja analüüsib arvutis kogutud linke. Finaalipäeval paneb kapifänn õues lõkke huugama, keerab raadio Elmari peale ning tipib kikivarvul teleri ette, et siis paksude kardinatega pimendatud elutoas, pöidlad pihus, show`le kaasa elada. Järgmisel päeval enne kodust väljumist harjutab ta igaks petteks peegli ees pool tunnikest mina-ei-tea-midagi-nägu.

Hasartmängur

Sellele tüübile pole oluline, kas panustada mastireale, jalka-MM-i võiduväravate arvule või turiseisus kiiruse peale õlle joomisele. Peaasi, et šansud oleks soodsad ja füüri peale sahiseks.

Kohe, kui kõigi osalejamaade võidulaulud on välja kuulutatud, läheb kõvaks jälgimiseks. Tuleb silm peal hoida fännilehtedel, gallupitel ja kihlveokontoritel. Kui pilt ees ja märkmed tehtud, pole muud, kui arvutilaua ümbrus taarast tühjaks, vanaema ratastool pandimajja ja investeerima.

Hasartmängur on nagu klassikaline kummiboksimees, kellelt keskluku rikke kohta uurida on sama mõistlik kui männikäbile relatiivsusteooriat õpetada. Ärge vaevuge temalt küsima Jüri Pootsmanni silmade värvi, Soome solisti kõrvarõngaste diameetrit või seda, mitu särginööpi oli Kirkorovil sel aastal lahti jäetud. Kui päris aus olla, pole temalt mõtet küsida isegi lauluvõistluse prognoositavat esikolmikut. Aga pole hullu, küll memm pensiraha eest vahepeal järgmise ratastooli ostab ja siis uuele katsele.

Viinaviskaja

Selle tüübi moto on «Põhjuse leiab alati!». Pole vahet, kas volbriöö, jaanid, kunagise koolivenna nimepäev või nädala esimene reede.

Pidulikuks sündmuseks valmistub viinaviskaja kohtutäituri põhjalikkusega. Sõbrad vaja läbi helistada, sakuskalaud katta ja notid härma lükata. Korralikul peol peab olema ka õhtujuht ja selge on see, et Reikopi mula viinavõtu kõrvale ei passi. Seepärast tuleb varakult ka raadio õigele lainepikkusele sättida. Kaks mõnusat napsumeest ilma lisakuludeta kohe kambas juures!

Ja mis kõige tüünem, huumoriprogramm on säravam kui Henrik Normannil enne kurikuulsat mupoafääri. Tuleb ainult jälgida, et mõne eriti vallatu fekaalinalja peale täidetud muna kogemata kopsu ei tõmba.

Kui järgmisel hommikul esimesed remondiõlled sees, võtab viinaviskaja telefoni ja hakkab puslet kokku panema. «Õu, Pets, kesse eile võitis, äh?» – «Paadam!» – «Hõõhõõhõõ!»

Glamuuripolitsei

Tõelise glamuuripollari töö algab enne Eurovisiooni poolfinaale. Seltskonnalehtedes on siis juba reas värvilised pildid pressikonverentsidelt ja arvukatelt soojenduspidudelt. Silm sirkel ja nina vinkel. Glamuuripolitsei selekteerib mängleva kergusega ahhetamapanevate matching`ute vahelt välja valusad moefopaad.

Maitsetu jumestus, sobimatu värvikombinatsioon, ajast ja arust kostüümilõiked või vale nurga all tupeeritud tukk – miski ei jää glamuuripolitseil märkamata. Finaalieelsel päeval teeb ta lõõgastava lõunaune, kurgiviilud silmadel, kreemitab siis käed ja istub telepurgi ette. Et reidi ei segaks ükski võhiklik võngutaja, lülitab glamuuripolitsei välja oma nutitoru ja paneb teleri mute`i peale.

Hüpleva režii tõttu võib esimesel vaatamisel jääda siiski üksikuid lünki. Need kõrvaldab glamuuripolitsei varahommikuni saate salvestist edasi-tagasi kerides. Koidukuma hellitavas udulooriga varjatud valguses kukub ta sügavasse unne, et ärgates esimese asjana kiirvalikust Saagimi numbrit painata ja uurimistöö menetlusse saata.