Jänes James hiilis jalgade värisedes selg ees lagendikule. Kõik tundus küll olevat vaikne ja rahulik, aga alles see oli, kui ühe kahara kuuse otsast kostnud kahtlane raksatus oleks ta peaaegu surnuks ehmatanud. Parem karta kui kahetseda!
Tiritamm: Tragi prillidega karu leiab alati hüva nõu
8. jaanuar 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sekunditki raiskamata oli James ummisjalu jooksu pistnud ning lipanud puude vahel kabuhirmus hea mitu tundi.
Jänesed siiski väsivad lõpuks, sestap istuski James otsa eest higi pühkides kännule, ent kargas kohe püsti nagu ussist nõelatud. Känd nimelt liigutas ennast täiesti ootamatult!
Poleks James juurika taha komistanud, oleks ta siitki tuhatnelja kadunud, nüüd aga jõllitas ta üksnes hirmunult, kuidas kännu pealt ajas end keegi püsti, haigutas magusasti ja kratsis kõhtu.
«Ära karda, ma ei tee sulle midagi halba,» ütles karvane loom, kes osutus hamster Eduardiks. «Jäin siin kogemata magama... Aga mis sa tormad ringi nagu segane?»
«Ma olen nii arg, et jooksen iga prõksu peale minema ning kardan üldse kõiki ja kõike,» seletas jänes. «Aga miks sa muide ise pesas ei maga? Siia võib ju tulla kes iganes. Nii on väga ohtlik.»
«Ohtlik või mitte, aga mul on siin ikkagi parem,» ohkas hamster tusaselt. «Proovisin enne teiste loomadega mängida, aga nad on minu jaoks liiga kiired.»
Eduard kattis silmad lootusetult käppadega. James silmitses teda murelikult ning mõtles parajasti, mida lohutuseks öelda, kui korraga kostis metsast kole röögatus. Jänes läks näost valgeks ning poleks tal jalad hirmust krampi tõmbunud, oleks ta kahtlemata taas jooksu pannud.
Metsast sibas välja triibulise seljaga hiir ning tuli omaette porisedes otsejoones Jamesi ja Eduardi juurde.
«Tõmmake välja!» palus ta ja pööras selja nende poole. Selgus, et tal oli otse pehmes kohas üks üsna pikk okas. Eduard sikutas selle välja.
«Ole tänatud!» polnud hiir kiitusega kitsi. «Oleks ma suurem, teeksin siilile tuupi. Mis ta siis torgib kogu aeg! Üldse olen ma nii väike, et igaüks võib mulle liiga teha. Mis elu see on?»
«Palun väga vabandust,» õiendas lagendikule jõudnud siil, kelle nimi oli Siim. «Ma ei saa sinna midagi parata, et mul okkad kogu aeg igale poole kinni jäävad. Ma ei saa ennast ju lõppude lõpuks kiilaks ajada!»
Loomad istusid mõnda aega üsna vaikselt ja nende murekoorem kasvas lumepallina. Kes teab, kui kaua nad oleksid niimoodi norutanud, kui korraga poleks eemalt kostnud jalgrattakella lõbusat helinat. Peagi sõitis jalgrattaga lagendikule väike roheline karu, suured ümmargused prillid ees ning lahke naeratus näol. Ei läinudki kaua aega, kui tal oli asjast selge pilt.
«No olete teie aga naljamehed!» naeris ta. «Mõelge parem hoopis sellele, et jänes jookseb kõigist kiiremini, hamster on jällegi väga tugev. Siil saab oma okastega talveks hästi palju õunu korjata ning hiir on nii väike ja väle, et mahub sinna, kuhu mitte keegi teine ei pääse.»
Midagi polnud öelda, loomulikult oli karul õigus ja loomad tänasid teda ülevoolavalt. Karu aga üksnes naeratas lahkelt, lehvitas hüvastijätuks ning sõitis edasi. Jalgrattakella tirin jäi üha vaiksemaks ja vaiksemaks.