1992. aasta rahareformi aega hoiti avalikkuse eest saladuses viimse hetkeni

Endel Veliste tehtud fotomontaaž 1992. aasta rahareformi puhuks. Foto: Endel Veliste

Kes jõuaks üles lugeda viimase aasta jooksul ajalehtedes eurole ülemineku teemal kirjutatud artikleid? Ka «Sakala» on valgustanud seda teemat küllap iga nurga alt.

Räägitud ja vaieldud on selle üle, miks eurot on vaja, kuidas see mõjutab meie majandust, palku, hindu ja muud eluolu. Inimesi on harjutatud jälgima nii euro- kui kroonihindu, jagatud on eurokalkulaatoreid ja tehtud muud teavitustööd. Ka see, millal eurole üle minnakse, oli ammuilma kindlaks määratud. Seega olnuks kõik justkui puust ja punaseks tehtud.

Esimesed teabekillud

Aga kui palju me mäletame sellest, missugust teavituskampaaniat tehti ja kui suuri arutelusid peeti 1992. aastal, mil rublade asemel võeti kasutusele Eesti kroon? 1992. aasta «Sakalates» pakutud infot vaadates tundub, et olnuks praegu teavituskampaania sama napp, läinuks pool eesti rahvast hulluks.

Esimese teabe eeloleva rahareformi kohta leiame nimelt alles 12. märtsi ajalehest — seega napilt kolm kuud enne tähtsat sündmust, ainult et siis ei teadnud veel avalikkus reformi täpset aega. Ja tõtt-öelda polnud see infokild tavainimesele kuigi tähtis.

Rahandusameti juhataja Mare Tauli kirjutatud paari­kümnerealises uudisnupus «Rahareformi eel» edastati paljude teiste nupukeste vahel ettevõtetele, asutustele ja organisatsioonidele nõue, et nood «kooskõlastaksid ennast teenindava pangaga kassas oleva sularaha normatiivi suuruse».

Kantseliitlikult sõnastatud ja tavakodanikku külmaks jätva infonupu lõppu oli kummatigi lisatud järgmine märge: «Seda teadaannet ei tule võtta märguandena, et täna-homme algab rahareform. Paanikasse ei maksa sattuda. Need on kohustused, et raharinglust korrastada ning rahareformi häireteta teostada.»

Aprilli ja juuni vahel

Seejärel oli rahareformi teema päevakorralt maas, kuni 4. aprillil ilmus Ülemnõukogu liikme Marju Lauristiniga tehtud intervjuu.

Endel Roosimäe küsimusele, millal rahareform tuleb, vastas Lauristin muu hulgas: «Siim Kallase hiljutisest vestlusest sain ma aru, et tehniliselt on uue raha kasutuselevõtt võimalik aprilli lõpul või maikuu algul, aga teine tähtaeg, mida me kõik teame, jääb kõige hiljem juunisse. Millisesse vahepealsesse aega see reform tegelikult kukub, seda rahvale ilmselt enne ei öeldagi, kui õige hetk on käes.

Rahareformikomisjonile on antud volitused just nii toimida.»

Samal ajal kaotas rubla meeletu kiirusega väärtust, hinnad tõusid pööraselt ja valitses sularahakriis. Kauplustest sai paljusid toiduaineid talongidega.

7. aprilli «Sakalas» ilmus juba rubriik «Rahareformi ootel», kus tollane Viljandi abilinnapea Helir-Valdor Seeder kirjeldas pikalt meie majanduse seisu ja põhjendas, miks on vaja oma raha. Midagi konkreetset reformi aja kohta me sealt ei leia. Mõistagi ei arutatud ka seda, mis saab pärast raha vahetumist — selge oli vaid, et oma valuutat on vaja.

Kõige alus oli nimekiri

Järgmised teated jõudsid maakonnalehte 28. aprillil, kui seal avaldati Viljandi maakonna rahareformi komisjoni koosseis ning anti elanikele juhiseid, kuidas tähtsaks sündmuseks valmistuda.

Tuletagem meelde, et tollane rahavahetus käis praegusest hoopis erinevalt. Nimelt sai iga inimene kroonideks vahetada kindla koguse rublasid. Selleks tuli ennast esmalt nimekirja panna või kontrollida, kas nimi ikka on kirjas, minna siis kindlaks määratud kuupäeval ühte rahavahetuspunkti ning seal kõnealune operatsioon läbi teha.

Ülalmainitud lehenumbris teatatigi, kuidas nimekirju koostatakse, milliseid dokumente rahavahetusel aktsepteeritakse ja kus Viljandi maakonna vahetuspunktid asuvad. Avaldati Viljandimaa rahavahetuspunktide andmed, aga endiselt polnud sõnagi sellest, mis päeval reform aset leiab.

X-päeva ootel

12. mai «Sakalas» vastas Viljandi maavalitsus maasekretär Helve Hundi vahendusel rahareformi kohta enim esitatud küsimustele. Muu hulgas teatas Hunt, et rahavahetuspunktid on nimekirjade kontrollimiseks avatud 11.—16. maini, kuid jättis taas mainimata sündmuse kuupäeva. Saladus püsis veel 19. mailgi, mil «Sakala» avaldas esiküljel loo «X-päeva ootel».

Üldse ei räägitud, kuidas kroonidega igapäevaelus hakkama saada ja mida nende tulek muudab, nagu tehti nüüd, euro tulles. Rõhku pandi eelkõige sellele, mismoodi rahavahetus välja näeb: fookuses olid rahavahetusnimekirjad ja see, milline dokument tuleb kaasa võtta.

Nimelt polnud tollal veel Eesti Vabariigi passe — nende asemel olid ametlikult kasutusel NSV Liidu punapassid ja kodanike komiteede väljaantud Eesti Vabariigi isikutunnistused.

Ajalehe esitatud küsimusele, millal palju räägitud X-päev saabub, vastas maasekretär Helve Hunt: «Ma ei tea, kuid arvan, et see tuleb 7. juunil,» ja küsis omakorda, mis on auhind, kui ennustus täppi läheb.

«Sakala» päris veel, kui palju sularaha vahetatakse, ja sai vastuseks: «Mina arvan, et ei vahetata üldse.» Nii võis lugejale jääda segaseks, miks rahavahetuspunkte ja nimekirju ülepea vaja on.

Oleks ebaõiglane süüdistada teadmatuses maavalitsuse ametnikku, sest küllap just sellist lünklikku infot ülevalt poolt tilgutatigi. Tegelikult jäi X-päevani siis kõigest kuu.

Orkester ja inkassatsiooniauto

Vahelepõikena: ajal, mil elanikud ootasid rahareformi, võis «Sakala» reklaamiküljelt lugeda kellegi Raivo kuulutust: «Ostan vaske, pronksi, niklit, koobaltit. Vahetan sularaha.» Sellele sekundeeris Viki: «Vahetan FIM-e ja USD-sid». Mis kursi alusel raha vahetati, kuulutustes ei mainitud.

Mõningat segadust tekitas inimestes ka juuni algul Eesti Posti edastanud teade, et krooni tulles kaotavad senised postmargid kehtivuse.

Korraks tõusis rahavahetusteema taas päevakorrale mai viimastel päevadel. Kolmapäeva, 27. mai õhtupoolikul äratas viljandlaste tähelepanu siinse kommertspanga juurde sõitnud Eesti Panga eriauto.

Juhuse tahtel mängis pangahoone juures murul puhkpilliorkester, sestap arvasid paljud viljandlased, et küllap tuuakse panka pidulikultraha ja nädalavahetusel on oodata rahareformi.

Praegu me muidugi teame, et raha ei tooda panka mitte orkestri, vaid politseinike saatel.

Laupäevases «Sakalas» selgitasid pangainimesed, et inkassatsiooniauto küll käis, aga tõi ainult peenraha, sestap ei saa reformi veel lähipäevil tulla.

Ja siis see päev tuli

Järgmine teade ilmus «Sakalas» reformi kohta alles päeval, mil rahavahetus käima läks — 20. juunil. Ajalehe esiküljel avaldati maavanem Rein Triisa korraldus «Kaubanduse organiseerimisest rahavahetuse päevadel». Seal olid kirjas Viljandi ja Abja tarbijate ühistu kaupluste ja toitlustusasutuste lahtioleku ajad.

Maasekretär teatas, mis kellaaegadel saab 20.—22. juunini rublasid vahetada. Üles oli loetud (koos koduse aadressiga!) ka paarkümmend maakonna elanikku, kes olid esitanud avalduse, et nad pole nimekirjas. Neil soovitati minna isikutunnistusega oma elukoha rahavahetuspunkti.

Kuigi usutavasti polnud see enam saladus, ei leia me lehest teadet, missuguse koguse rublasid saab kroonideks vahetada.

Erandkorras ilmus «Sakala» ka järgmisel päeval, pühapäeval, 21. juunil, ja ilmutas esiküljel lühireportaaži rahavahetuspunktidest. Aime Kivistik kirjeldas, kuidas nendes looklevad pikad, kohati mitmesajast inimesest koosnevad järjekorrad, kuid õhkkond on rahulik.

Sealsed töötajad kinnitasid ajakirjanikule, et vahetada soovitakse igasuguseid summasid — nii maksimaalseid kui üsna väikesi. Meeldetuletuseks: iga nimekirjas olev inimene tohtis vahetada 1500 rubla, mille eest sai 150 krooni, seega oli vahetuskurss 10:1.

Leige järelkaja

Eriti suurt analüüsi ja arutelu ei olnud leheveergudel ka pärast Eesti krooni kasutuselevõttu.

Aime Kivistik kirjeldas esimese rahavahetuspäeva elupildikesi (vaata allpool olevaid väljavõtteid) ja peatoimetaja Johannes Tetsmann avaldas oma kommentaaris lootust, et lõpeb valuutaga äritsemine, peatub inflatsioon ning Eesti raha ei hakata kunagi nimetama lepalehtedeks, nagu juhtus rublaga.

Samas kommentaaris nentis ta, et osa kauplusi ei tulnud inventuuriga õigel ajal toime ning esimestel päevadel nappis poodides ja bussides vahetusraha.

Põhiprobleemiks näis kujunevat see, et ehkki ainus kehtiv raha oli Eesti kroon, ajasid paljud «ärimehed» asju endiselt Vene rublades.

Lehelugeja Viktor Tuul kirjeldas juuli algul ilmunud kirjakastiloos, kuidas Viljandi turu ümbruses kaubeldakse rublade eest lausa politseinike silme all. Peale lätlasest lillemüüja, kes polnud kuulnudki, et rublad Eestis enam ei kehti, müüs üks mees soovijaile mustast Volgast nii Vene raha kui kroone — mõistagi suure vaheltkasuga.

Ostujõud jäi napiks

Kriitiline kirjakastilugu ilmus ka 25. juulil. Peeter Rahnel pahandas, et on küll oma raha, kuid raha ei ole. «Milline on krooni kurss teiste valuutade suhtes, ei oleks eriti oluline, kui koos rahareformiga oleks teoks saanud ka hinna- ja palgareform. Seda aga ei tehtud ja paistab, et ei tehtagi,» nentis Rahnel ja nimetas niisugust reformi kuriteoks eesti rahva vastu.

Praegu on muidugi kummaline mõelda, kuidas oleks pidanud turumajanduse tingimustes hinna- ja palgareform välja nägema. Ometi on see esimene signaal, et rahareform tõi seni tühjana seisnud lettidele rohkelt kaupa, kuid inimeste ostujõud jäi napiks. Senine olukord oli pööratud pea peale.