Viljandi metsatukas seisab mõistatuslik metallvaiade rivi

Viljandi maastikukaitsealal peituvad metallvaiad meenutavad omaaegseid talispordi edendamise plaane.

FOTO: Elmo Riig

​Linna poolt vaadates Viljandi järve vastaskalda metsatukasel nõlval troonib metallvaiade rivi, mis esialgu paneb üllatama isegi põlise viljandlase.

Mõneti raudteeliipreid meenutavad vaiad on valatud betooni ning moodustavad omapärase, hinnanguliselt enam kui poolesaja meetri pikkuse koridori.

Viljandi avalike suhete ja turismiameti juhataja Krista Kull uuris vaiadest tehtud pilte ja näitas neid kolleegidele. «Kogusin tagasisidet nende metallvaiade kohta nii meie majandusametist kui arhitektuuriametist, aga nende olemasolust ei teadnud keegi,» tõdes ta.

Küll selgus kaarti uurides, et vaiad asuvad Viljandi territooriumil, üsna napilt linna piiri ääres. Linnavalitsuse seisukoha edastas majandusameti juhataja Reevo Maidla pärast seda, kui tänu Viljandi muuseumile oli selgunud vaiade päritolu tagamaa.

«Ütleme, et tegemist on pooleli oleva ehitisega, millel on kindlasti juba ajalooline väärtus,» lausus Maidla. «Aga nendega peale hakata ei oska midagi. Kedagi nad ei sega ja ohtlikud ei ole.»

Uhke sportlik plaan

Pealtnäha arusaamatutel asjadel on teinekord väga lihtne seletus. Viljandi muuseumi tehnikaspetsialist Herki Helves uuris vanadest infoallikatest järele, et kõnealusele mäenõlvale oli enne teist ilmasõda plaanis rajada suusahüppemägi. Ta viitas mitmele ammusele ajaleheuudisele.

Nagu kirjutas 1939. aasta 9. jaanuari Päewaleht, soovis Viljandimaa spordiliit näha, et Viljandi kujuneks Eesti talispordi keskuseks, sest maastikuliselt on linnal ja ümbruskonnal selleks eeldusi. 

Artiklis seisab, et idee teokstegemiseks tuleks Viljandisse ehitada korralik suusahüppemägi ning Viljandimaa spordiliit ongi arvestanud suusahüppemäe ehitamise vajadusega ja sellekohase ettepaneku teinud spordi keskliidule.

Ajaleht vahendab, et suusahüppemägi läheks esialgsete kalkulatsioonide järgi maksma 10 000 krooni. Poolt summat pakub maakonna spordiliit ja pool loodetakse kuidagi kokku saada kohapeal.

1939. aasta 13. novembri Sakala viitab lühidalt, et praegusel ajal pole võimalik asuda uut suusahüppemäge ehitama, vaid tuleb olemasolevat väikest hüppemäge parandada ning selle asjus on peetud mõnesuguseid läbirääkimisi.

1941. aasta 18. augusti Sakala märgib, et kõne alla tuleb Viljandi suure suusahüppemäe ehitamise lõpuleviimine, sest ei saa lasta raisku minna suurt hulka väärtuslikku ehitusmaterjali, mille kommunistlikud juhid juba läinud talvel hooletult hunnikusse olid jätnud. 

«Praegu hüppemäe torn, mis valmissaanuna kujuneb kahtlematult tähelepanuväärseks ehituseks, kõigub poolikuna tuules ja ähvardab murduda. Sportlased ihkavad ise peatselt lõpule viia maandumismäe mullatööd, kuna torni valmisehitamine vajab asjatundlikku tööjõudu puutöömeistrite näol,» kirjutab leht.

Veel leidis Herki Helves 1941. aasta 23. augusti Sakalast sõnumi, et mullatööd on alanud, ja 1944. aasta 24. märtsi Eesti Sõnast tagasivaatava teate, et valmis saadi vaid tugitorn.

Maastikukaitseala

Herki Helves lisas, et suurest suusahüppemäest tänaseni alles jäänud metallvaiad on mõnes mõttes kunagise hea tahte mälestis. Mäenõlval kunagi tehtud mullatööd on tema sõnul samuti märgatavad, aga paljud ei oska seda vaadata.

«Kui vaiu poleks, ei usukski, et selline idee on olnud,» lausus ta. «Minu arvates võiksid need vaiad edasi olla, ega nad kedagi sega.»

Keskkonnaameti pressiesindaja Sille Ader ütles, et vaiad asuvad Viljandi maastikukaitsealal, aga nende olemasolu ei ole kaitseala tarbeks vajalik.

Nagu Ader lisas, lubab keskkonnaamet vaiade eemaldamist, aga samas võivad need seal ka edasi seista.

Tagasi üles
Back