PÜÜAN anda selgitusi eilses «Sakalas» toodud Ülo Pehme kirja kohta, ehkki teema tagamaade lahkamine läheks pikale ja inetult isiklikuks. Soovin lehelugejat sellest säästa.
Selgituseks Abja kandi külaelu pildikestele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Alustades Ülo Pehme loo pealkirjast «Pildikesi Abja kandi külaelust ehk Kaua võib?», pean märkima, et autor on ilmselt ainus küla elanik, kes pole kogukonna üritustest osa võtnud.
Jälgides loo ülesehitust, näeme, et tervelt kolmandiku võtab enda alla Eestimaa talupidajate keskliidu ning selle juhatuse ja endise esimehe tegevuse üle ironiseerimine.
Ehk peitub põhjus liidu sügiseses seisukohas, et meil kui esindusorganisatsioonil ei ole mõistlik võtta osa Keskerakonna valimiseelsest reklaamüritusest, mida püüti esitleda Eesti maarahva kongressina. Kõigil maaeluteemalistel erakondlikel konverentsidel, sealhulgas Jõgeval peetud Keskerakonna konverentsil oleme muide käinud.
Kui kõnealuse loo taga on katse tõmmata mind poliitilisse võitlusse, jääb see paraku mõttetuks ürituseks: ma ei kandideerinud Eestimaa talupidajate keskliidu juhatusse ega kandideeri ka riigikogu ja omavalitsuse valimistel.
Nüüd konkreetsetest süüdistustest. Tunnistan, et loomad on tõesti vahel valla pääsenud. Kui nad on sattunud Ülo Pehme põllule, olen sellest alati teavitanud kasutajat, kellele Ülo Pehme on maa välja rentinud. Rentnikega ei ole mul kunagi probleeme olnud.
Kui abilisi pole olnud käepärast, olen tõepoolest kasutanud loomade ajamiseks autot: minu tervis ei võimalda nende järel joosta ning et vähem pahandust sünniks, tuleb nad ju kiiresti koju saada.
KÕNEALUNE põlluvahetee on üldkasutatav vallatee — kunagine kolmanda klassi maantee, mis ühendas Abja-Paluojat Mõisakülaga. See on valla hooldada. Olen vajaduse ja võimaluse korral püüdnud seejuures abi osutada.
Paraku satub tee hööveldamise ajal osa lahtist pinnast pervedele. Ülo Pehme sellekohasele kaebusele vastas vallavanem Peeter Rahnel mulle saadetud märgukirjaga. Heanaaberlike suhete arendamiseks korjasime lastega rahulolematuse pälvinud 12 kivi traktori kühvlisse ja tasandasime perved käsirehaga. Teed ei ole laiendatud.
Ülo Pehme pole kõnealusest konfliktist minuga kordagi juttu teinud, ta isegi ei vasta minu tervitustele. Nii ei ole mul olnud võimalust soovitada tal minna kohta, kuhu Ülo Pehme väidab end olevat saadetud.
See, mis juhtus ööl vastu jaanilaupäeva, oli kahetsusväärne. Mulle on tänaseni mõistetamatu, kuidas see võimalikuks osutus. Võin üksnes täpsustada, et valget ristikut täis öökoplis oli 64 lehma, ükski neist ei saanud olla näljane.
Et talule on piimatoodang väga oluline, on meie endi huvides hoida loomad heas toitumuses. Sama päeva varahommikul käisin Ülo Pehme õues juhtunut kahetsemas, vabandust palumas ja hüvitist pakkumas. Kõik lepituskatsed lükati tagasi.
Ma ei ole kunagi keeldunud oma loomade põhjustatut korvamast. Kahjuks on see seni olnud võimatu, sest mind ei ole kaasatud kahju hindamisse ega ole esitatud mingit kahjunõuet.
8. oktoobril pääsesid loomad tõesti taas valla, kuid äsja rajatud maasikaistanduse kahjustamine on küsitav. Minu poeg ja karjak leidsid veised küll väljastpoolt karjaaeda, kuid mitte Ülo Pehme aiamaalt. Elektrikarjused on meil korralikud. Neid avada on lehmadel ohtlik ja nad teavad seda.
Tekkinud olukorda aitaks lahendada see, kui Ülo Pehme ümbritseks oma aiamaa taraga, nagu on teinud teised külaelanikud. Et minu talu on Ülo Pehme aiamaale suurim ohuallikas, olen nõus kompenseerima selleks tehtavad kulutused.
Teema leheveergudele toomine ei sündinud minu algatusel. Olin nõus kaasa rääkima üksnes lootuses leida lahendus ja panna vinduvale olukorrale punkt.