Jänes tõi pojad ilmale peenralohus

Jänesepojad kükitasid hommikul nartsissivarte varjus ning olid ennelõunaks aiast kadunud. Foto: Kristi Ilves

Nädala algul nägi Kärstnas elav Maie Perve oma aias midagi sellist, mida ta oma elus varem polnud näinud ja vaevalt et edaspidigi näeb. 

Nagu iga tubli aednik, vaatab Maie Perve kevadel iga päev oma lillepeenrad üle, lootes leida uusi võrseid või õiepungi. Esmaspäeva hommikul kella seitsme paiku aeda astudes ja kaevutagust roosipeenart silmitsedes märkas ta aga midagi sootuks ootamatut: roosivarte all lohus lamas kolm jänesepoega.

Perenaise üllatus oli väga suur. Kui ta pühapäeval oma peenrad üle oli vaadanud, polnud seal kedagi. Ta kutsus ka abikaasa Rein Perve ja läheduses elava tütre koos oma perega seda imet kaema.

Kella üheksa paiku olid pikk-kõrvad roosi juurest pisut eemale nartsissivarte vahele nihkunud ja kolme asemel paistis veel vaid kaks paari kõrvu. Kui aga Rein Perve kella poole kümne ajal taas peenikest peret vaatama läks, olid kõik kadunud. Tunnistust nende olemasolust andis vaid mulla sisse jäänud lohk roosipõõsa all.

«Arvasime, et ema on nad minema tassinud. Meie õu on ju võrkaiaga piiratud ja on vähe tõenäoline, et siia maja juurde võis päevasel ajal sattuda rebane või mõni röövlind. Nende jänkupojakeste kadumine oli sama müstiline nagu nende ilmuminegi,» rääkis Maie Perve.

Kui peremees uurima hakkas, kuidas jänes aeda pääses, leidis ta, et tõenäoliselt oli ta sinna tulnud puukuuri alt.

SELGITUS

Jaak Põldma Foto: Elmo Riig

JAAK PÕLDMA,
loodusemees

Kuigi koht on ebatavaline, pole selles loos muud imestamisväärset midagi. Jänesepojad sünnivadki üsna suurtena ja on suutelised pool päeva pärast sündi emale järele lippama. Arvatavasti tundus jäneseemale öösel just see paik kõige turvalisem, et seal pojad ilmale tuua. Hommikul asus ta siis neid aiast välja meelitama. Siin on tegu üsna hilise pesakonnaga, sest esimesed jänesepojad sünnivad sageli lumehange.

Jänesepesakond koduaias on muidugi eriline, sellist vaatepilti näeb vaid kord elus.