/nginx/o/2010/06/15/386962t1h9949.jpg)
Alles see oli, kui käibelt kadusid viiesendised tarbetult pisikese peenrahana. Ümardasime hinnad lähima nullini ja väikest viiesendist ei olnudki enam vaja. Ja tühja kah: kippus teine vägisi taskuvoodrisse ära kaduma ja kasu polnud temast niikuinii.
Repliik: Kes senti ei korja...
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nüüd on meil uus raha. Euroopa Liidu ühisraha on vääringute poolest sootuks mitmekesisem kui Eesti kroon. Meil on ühe- ja kaheeurone münt ja seitsmes vääringus pangatähed, rääkimata sentidest. Just neid viimaseid tundub kõigil euroala inimestel olevat eriti palju.
Kui varem pistsime lapsele, väikevennale või -õele poeskäigust allesjäänud mündid lihtsalt pihku, sest need ei olnud suurt midagi väärt, siis nüüd ei ole asjad enam päris nii: selleks et anda lapsele krooni väärtuses peenraha, tuleb talle anda kuus eurosenti.
Petlikult pisikesena tunduv viis senti on nüüd väärt peaaegu krooni. Endise krooni suurune münt võrdub ligi kaheksa või suisa 15.6466 krooniga, olenevalt sellest, kas tegu on 50-sendise või üheeurosega.
Me ei saa endale enam lubada münte hooletult kõrvale heita. Teadsime ju ennegi, et kes senti ei korja, see krooni ei saa, aga kui varem tuli selleks koguda sada senti, siis nüüd piisab vaid kuuest. Isegi sent on nüüd raha.